Rüsa pullutamine Pärispää külas. Foto R. Põldmäe, 1937 (ERA).
Räim ja kilu püütakse kolmesuguste abinõudega: noodaga, võrguga ja rüsäga. Noot ja võrk on vanema aja püüdmisabinõud, rüsä uueaja. Endisaja ja praegused noodad olid peamiselt ühesarnased. Noot seisis koos kahest tiivast ja perast. Tiivade all vares, mis merepõhja mööda vedas, olid kivist ehk tinast raskused, päälmises vares tohust ehk korgist "pullud". Endised noodad olid väiksemad ja suuremate silmadega; kilu need noodad üldse kinni ei võtnud, kilu ei ole väga vanal ajal sugugi püütud. Praegusaja noodad on tehtud sarnased, et võivad kilu ja räime püüda. Kilu- ja räimenoot on 18 jalga kõrge, süvad 45 jalga pikad. Sarnase noodaga võib siis õige sügaval püüda. Noodaga veetakse mööda merepõhja, nn. "parrasmeres" (sääl kus on mere põhjas väike mäerinnak) - vastu mäge ehk "vastu parrast". See sündis nii enne ja sünnib ka praegu. Püüdmine sünnib perioodidel, mil kala kudeb või koeb, - sellest hiljem. Noodal käisid kalurid ikka gruppidega, sest väikese jõuga ei olnud võimalik noodaga ümber kala. Noodapüük võis sündida suvel ja talvel. Talvel raiuti väiksed augud jää sisse, aeti noot vette - tiivad ees ja pera järel. Vanasti sai küüsid ainult noodaga püüda, kiluvõrke ei olnud. Üldse andis aga noot vähe saaki, ja tema kõrvale tekkisid varsi võrgud. Võrgupüük oli ennem rohkem talvel sündind. Püüdmine sündis talvel sügavamal ja suvel madalamal. Võrgud olid pisikesed - 55 silma kõrged ja oma köetud. 1888. a. toodi Saksamaalt esimesed räimevõrgud - poomvillaniidist. 1892.-3. aastatel toodi ka juba esimesed kiluvõrgud - ka Saksamaalt. Need võrgud olid ka veel madalad, 170 silma, nüüd aga püütakse võrkudega, mille pikkus on 130 meetrit ja kõrgus 300 silma. Võrgud asetatakse õhtul merre ja võetakse hommikul välja.
Hauepüük. - Võrgud lastakse vette hommikul ja võetakse välja paari tunni pärast. See sünnib, nagu öeldud, talvel sügavas sulas vees - 15-20 sülla sügavusel, sest talvel on kalad sügavas, kuna suvel rohkem kaldal. Sarnane püük on õige vana. Võrgud ei olnud mitte üksikult, vaid "rivis" mere põhja lastud; rivis oli 5 või 7 võrku. Rivi mõlemate otsade köhalt tõusid vee pääle köied, millede otsa olid kinnitatud kaks puust (tühja vaati) "puoju".
Päälvee-püük. - Viis võrku rivis, kahel äärmisel puojud kulles, keskmistel pisemad - leeted. Leedetest ja puojudest lastakse võrk kas sügavamale vette või tõstetakse madalamaile, nii nagu kala kuskil kunagi asub, arvestades ilmastiku ja aastaajaga. See püük on uus püük. Kevadisel ajal, kui vesi soojenema hakkab, tuleb kala vee pääle. Räime "kudupüük" on ka üks päälveepüükidest. Kevadel, kui maa just lume alt vabanend ja suland ning jää lahti, koevad räimed esimest korda, seda nimetakse räime "kirsikuduks". Teine suurem kudumine on neljandal ja viiendal külvinädalal, see on "päriskudu". Räime ja kilu võrgupüük on ka üks ja sama, ainult kiluvõrgud on pisemate silmadega. Kilud koevad suvel (?), aga need ei tule nii ranna ligidale, et neid püüda saaks. Manniva, Rannaküla, Kallavere ja Randvere rannas olla siis kilusaak ka nii väike, et seda nimetadagi ei maksa. Rohkem saada saarte elanikud. Ometi saab teda nüüd niipalju, et võimalik on kenakese hulga teda sisse teha (ehk sprottideks) ning väljamüügile saata. Enne soolati kilud sisse oma tarvituseks.
"Haju - ehk riivi- (~ triivi-) püük" on jälle uuema aja püügiviis. - Võrgud lastakse teatud sügavusse vette, aga neid ei panda mitte ankrutega (mis eelpoolnimetatud juhustel olid 15-naelased) põhja kinni, vaid paadi külgi köiega. Paadid "treevivad" siis ühes võrkudega laial merel; mõistagi on see ainult suvipüük. See püügiviis on ülaltooduist kõige raskem ja hädaohtlikum. Kalamees istub ise paadis, ning kui tihtigi ei või, eriti sügisöil, tõusta torm; mis on nõudnud nii mõnegi tubli kaluri elu. Saartel elavad kalurid elatavad endid just "triivis ~ hajus" käimisest, sest sel kombel saab õige palju kalu.
Räimepüük oli 30 aasta eest võrkudega üsna hää; kudupüük tõi koormaid kalu korraga, kuid nüüd räimed enam nii suurel määral randa kuduma ei tule, milletõttu saak ka pisike. Kalurid on kõik enamasti eeskujulikud põllumehed ning jõukad ja haritud. Räimed koevad nüüd üleval saarte ümbruses, kus siis ka saak suurem, aga sinna on väga kaugel rannalt püüdma minna. Kalade kadumise kohta Rannaküla alt räägib legend järgmist. - Eestlastel olnud rannal "kivikalmule" kõrge kivivare kokku aetud. Sinna vare alla peidetud ühe kuldpeekri sees kuldkala, mis üks vana kalur räimenoodaga merest välja tõmbanud oli. Kord tulid soomlased Rannaküla randa kalu püüdma, sest saak oli siin olnud võrdlematu suur, ning värastanud kuldkala ära. Sellest ajast pole eesti kaluritel enam kalaõnne olnud. Kuldkalal on nähtavasti kohalikkude elanikkude seas müüdiline ümbrustik. Kes kuldkala kätte sai, pidi selle ise ära sööma, muidu ei olnud enam kalaõnne.
Uuema aja püügist on veel nimetada kõige viimast ja ka vist kõige tähtsamat püüki - rüsäpüüki. Rüsä pannakse mere põhja ankrutega kinni - merepinnale jääb pooju [seda] kohta näitama, kus rüsä sees on (umbkaudse koha, kus ta asub, näeb kalur juba kaldal olevaist asjust). Sääl seisab ta siis nädal ja poolteist, künni teda jälle vaatama minnakse. Räimerüsäd pannakse 6-7 sülla sügavusse, lastakse sisse kas pera enne ehk tiib enne, kuidas parem lasta on. Kui rüsä välja tahetakse võtta, otsitakse pooju kätte, vöötakse nöör, mis selle kulles, üles ning vinnatakse rüsä pera üles; kui sääl kalu on, siis tõstetakse rüsä paati ja võetakse räimed välja. Oli võimalus enesel seda huvitavat toimingut jälgida. kalu sadas venne kui rahet, ning värsi oli siplev mass meestele põlvini. Kalasoomust oli meri ümberringi täis nagu vahtu. Keskmiselt saab korraga räimi sel puhul künni 7-8 puuda, Manniva rannas ka enam. Kui räimed randa jõuavad, siis pestakse nad kõigepäält suurte korvidega meres ära (kalad on senni juba surnud); värsked räimed müüakse siis kohe ära - kas inimestele, kes randa kalu ostma tulnud, ehk viidi Tallinnasse. Kui müügi tingimised olid ebasoodsad, suitsetati räimed ära. Selleks aetakse nad varda otsa (25 tükki), asetakse vardad raamidele ning lükatakse ahju suitsema, kolm-neli raami ülestikku. Suitsetamine kestab 1 1/2-2 tundi ajast, kui ahjud juba kuumad on. Räimed pakitakse kastidesse ja lähevad müügile, kui neid enne tublisti soolatud. Enne pakiti väljasaadetavad suitsuräimed kärpidesse ja need korvidesse.
Lõhesid püütakse samuti kui räimi nooda, võrgu ja rüsäga. Lõhede, haugide ja forellide jaoks on sama noot mis räimedel. Võrgud (kõlab rohkem kui "vergud") on jämedamate silmadega ja tugevamad. Rüsä samuti harvem ja kõvema ehitusega. Kui kala sattus omal teekonnal takistusele, milleks oli rüsä tiib, siis torkis ta ikka ninaga läbi võrgu siit ja säält ning ujus aegamisi edasi rannalt sügavamale (vastavalt sellele olid ka rüsäd asetatud), kunni ta rüsä pärasse sisse sattus. Päras oli mitu suud, säält ei osanud ta enam välja tulla. Lõhesid saab enamasti kogu suve läbi ja ka talvel võrkudega. Nähtavale ilmuvad ühes esimeste maasikatega = maasikalõhed. Lõhe - valge, forell - sinakas, punane-täpiline, muidu on need kalad pää joontes sarnased. Forelli püügiaeg on sügisel 15. oktoobrist ja see kuu kunni lõpuni; siis tulevad nad madalikkude pääle ja jõgedesse. Need kaks on väga hinnalised kalad.
Haug ja vimm. - Haugirüsäd on õige pikad ja peenikesed, madalatel kõhnadel püüdmiseks. Noot on sama mis lõhedel. Haued koevad, kui pihlakas õitseb, ning siis on merihaug meelsam püünisesse mineja. Vimm köeb, kui toomingas õitseb. Kiisku püütakse Jägala jõesuust peenikese jõenoodaga, merest neid ei püüta. Lest (kivikamilas) ja kamilas - püütakse võrgu, nooda ja rüsäga. Kamilanoodad on väiksemad - 5 sülda tiivad pikad, veetakse 3-4-5 sülla sügavuses. See püük on vana püük; enne püütigi neid rohkem ja saadeti linnadesse müügile.
Vähku ei ole rannas, püütakse Jägala jõest väga väiksel määral natadega, mis olid kahesugused - vanega ja latiga natad (Lõuna-Eestis kahvad ehk kahad). Natale seoti mingisugune sööt külgi (konn, vareseliha, kassiliha).
Hülged. - Vanasti oli neid palju. Püüti siis hülgeraua ja püssiga. Hülgeraua otsas on kaks "kiska" - kitsas, mis lõikab, ja lai, mis ei lõika, vaid rauda hülge sees hoiab. Selle riistaga püüti hülgeid tabada, kui nad jääaukudest välja tulid. Kuid hülge on kaval loom ja ei lase inimest naljalt ligi. Hulgakesi olid nad aga julgenud. Praegugi on hülgeid üsna tihti lahes näha; ehk nad annavad enesest sarnasel ebameeldival teel teada, et nad kalurite võrgud ära lõhuvad ning kalad ära söövad. Prangli mehed võtavad neid jäälagunemise ajal püssidega ja vahel nooremaid ka teivastega maha.
Angerjad. - Randveres püütakse (see mood hakkas sõja ajal) angerjaid rüsätaolise püügiriistaga, mille nimi on "angerja-mäng". See on väike kolme päraga, tihedast võrgust rüsä. Räimerüsäl on, mis enne mainimata jäi, kolm "neelu", angerjarüsäl kaks. Perä on 8 jalga pikk. "Mäng" on 6-7 jala sügavuses sees. Muial ei olnud angerjaid palju näha.
Rüsä ajaloost. - Kostivere rannakülla toodi esimene rüsä 1895. aastal, see oli Hiiumeeste töö, kes teda ise nimetasid mõrraks (mõrd). Natuke hiljem toodi aga Mannivasse juba Soome rüsäd, mis ka levisid. 35 a. tagasi püüti veel lõhesid noodaga, nüüd aga tehakse seda peaaegu vaid rüsäga. Lõhenoote ei ole enam.
Oli laialt harrastet kõmme, et see mees, kes esimest korda kalale läks ja midagi ei saanud, kinni võeti, köis kaela pandi, merre heideti ning kolm korda paadi alt läbi aeti, et ta kalade maailmaga paremini tutvuneks. - Paha silma vastu suitsetati võrku püssirohu suitsuga, lasti tal alt püssi läbi. Harilikult käidi uueaasta-ööl võrkusi salaja kõrendite all rannas suitsetamas. Kui arvati, et mõni naaber on võrku paha silmaga vaadand, siis katsuti selle riiete kullest "kedagi riideraasukest" vai muud asja salaja võtta ja sellega püügiriista salaja suitsetada. Pullide ja poojudele määriti juudasitta, mis oli ka mõjuv abinõu nõiduse vastu. - Mõnikord lõikas vihamees oma rivaali võrgul silma välja ja pani punase lõnga asemele, - see oli kõige suurem nõidusabinõu, millega vihamehele püüti kahju teha. Vahel lõigati poojud kullest ära. - Võrku peab kuduma hakkama, kui päike, kuu ja täht korraga paistavad, aga igatahes mitte esmaspäeval ehk reedel. - Müüs keegi nooda, pidi ta pärasse hää õnnena panema 2-3 naela leiba ja 15 kopikat raha; kui see säält esimese loomuga välja läks, oli noot hää. - kalale ei minda esmaspäeval ega reedel esimest korda, ennem juba laupäeval. Tuli kalale minnes vastu naine, oli õnn halb, mees, siis hää. Esimesel juhusel oli parem päris tagasi pöörata. Kui talve sula veest kalu püüdes võrgus olid katkised ja verised kalad, oli see väga paha asi; kes aga seda paha teinud, ei tea keegi pääle nõia. Kui keegi leidis, et noot ei püüa hästi, suitsetati seda ja lasti tema pihta silmakiviga püssi; kui ta siis veel pahemaks läks, oli asi mokas. Vahel lasti noota kalale minnes nõida mõne rohuga määrida. Üks kerge pisike poiss teinud ka kord nii, läinud kalale, ning kalu tulnud nii kui loogu, poiss kiitnud ikka: "Näe, määris ja aitas! Näe, Treenu määris ja kohe aitas!" Kord kalalt tulles aga tulnud poisile tuttav vastu ja naernud mehikese üle päris tublisti, sest saadik noot enam pole palju kalu toonud. Poiss kirunud õigusega: "Näe, nüüd on jälle perses, neh, mis ta naeris!" Ega ei tohi ka kunagi kiita, kui oled juhtund kauniste kalu saama. Oled sa saanud vähe, siis võisid kohe lausa lahmata: "Keda kuradi sitta, pole ühte poegagi!" Oli kalu keskmist viisi, pidid olema natuke radikaalsem: "Keda sitta, ei olnd suurt kedagi!" Oli aga saak paar koormat, öeldi õige tagasihoidlikult: "Oli ike kaks-kolm tükki." Kui sa aga kohe suure suuga kütma hakkasid, võisid teinekord asjata kalu noodast otsida.
Paadi talad ei tohtnud pihlakast olla, ei mõlad, ei midagi; oli mõni pihlakas kogemata kuhugi sattunud, võis siin veel paha nali sündida. Paadi peremees põletas kasvõi paadi ära, kui mehe süda oli niivõrd raudne. Kui küsisin, kas siis põletati kuskil mõni paat ära, kuulsin: "Neh, oli seda küll!"
ERM, EA 8, 123/51 < Jõelähtme khk. - A. Meiesaar (1924). Põhjaranniku (ja eriti Kuusalu) püügiviise trükis kirjeldab G. Vilberg (Vilbaste) "Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus" I (1925), lk. 118-127: "Kalapüüdmisest endistel aegadel".