Endisel ajal oli see viisiks - ranna äärest elanikud pidid Soome rannas kala püüdemas käima. Siis olla neil aega olnud ja akaned mere sügavust ära moetma, nimelt Mohni maa alt. Korjaned keik köied kokku, niipalju kui saaned, panned otsakutte, siduned suure raudase kangi otsa oige tugevalt kinni ja lassed siis merese. Üles vinnates olnud köie otsas verine oina pea siutud, aga ei kangi mitte enam. Ja põhja ei ole ka kätte saaned. Jättaned siis see pääv järele ja teine pääv uueste katsuda ja veel köisi muretseta. Aga olla öösel unes näidatud: "Kui tee veel katsute köitega, siis katsute igaüks ise käega põhja!" Mehed lööned kartma ja ei ole enam seda nou pidand: ehk pärast naad ise keik ära uppuvad.
H III 12, 210/1 (2) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Leena Pruul, endine Lepp-Viikmann, nüüd noorik Kadrinast (1892).