Lõhemõrd Narva-Jõesuus.
Kui jumal kevädi merd õnnistab (s.o. kui hää räimesaak on), siis õnnistava jumal ka maad (Viljandi). Vrd. nr. 40: 1.
Viha võtab vilja väljalt, kadedus kalad meresta (Haljala).
Läheb jahimees metsa - pane pada kummuli, läheb kalamees kalale - pane pada tulele (Rakvere).
Kalamehe naene võib ennemalt paja üles panna kui küti naine (Audru).
Metsamees kiidab õhtu, kalamees hommiko (Saarde).
Kalamees toob kassilegi, kütt sööb kännu otsesä (Tori).
Kalamees toidab kassi, aga kütt ei toida rottigi (Kärla).
Kuiv kalamees ja märg jahimees on mõlemad õnnetumad inimesed (Halliste). Vt. nr. 4.
Ega kalamees õnge järve ei või jätta (Tarvastu).
Meremees pole laita mees (Paldiski).
Õigus olgu igaühel, õigus maa- ja merimehel (Mustjala).
Olgu ikka üks lootsiku tüürimees, teised seesistujad (Kadrina).
Kala ütelnud: "Ku ka kigesuguste püünderiistäde eest saass ennast ärä oida, aga tulussa eest om siiski võimata" (Tarvastu).
Kala ütles: "Söö keik mu liha ja kondid nahka, aga jäta mu silmad järel, sest minu silm on sinu seedmise keige kurjem osa" (Reigi).
Kala ütleb: „Jumal oidku mu liig rikka ehk ülearu vaese kätte saamast: vaene sööb silma paast, rikas nullib naha sälläst" (Nõo).
Kalule vesi, lindele õhk, inemisele kõik maa (Rõngu).
Kelle meri, selle kalad (Pärnu).
Värsked kalad head kalad (K.-Jaani).
Silk ei suolassa mädane, nahk ei pargissa pahene (Kuusalu).
Kui kala ei ole, peab könn mõrda minema (Haljala).
Siis särg roogus, kui konnad rooksuvad (Karuse).
Sügisene siig ja kevadene või on tütre ja ema päralt (S.-Jaani).
kala püütakse mõrraga, tütarlaps kihlaga (Palamuse).
Ei oid silku silmald näha, eeringid ei eladeski (Kuusalu).
Otav kala, laih leem (Vastseliina).
Mida suurem kala, seda paksem leem (Ambla).
Liha lõpes lõigaten, kala lõpes kakaten (Otepää).
Liha toores lihutab (liutab), kala toores kautab (Jüri).
Lihaleent limpsa pealt, kalaleent kääpa põhjast (Palamuse).
Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem (Kaarma).
Mis kala keegi otsib, seda ta saab (Kihnu).
Segases vees on parem kalapüik (Jä-Jaani).
Vähänes vesi madalappa, tuleva kala korgeppa (Vastseliina).
Tuhat võrko ja sada silku - üteldakse, kui kala- ehk räimesaak käsin (Helme).
Kellel kääd, sellel kalad, kellel janu, sellel jalad (Ambla).
Lihane keel lõikab luuse kala (Ambla).
Külaline ja kala läävä üteruttu vanass (Põlva).
Kala kaks, supp hea (Pärnu).
Ära pane enne pada tulele, kui kala püütud ei ole (S.-Jaani).
Kes Antsu meheks peab või silku leivakõrvatseks loeb (Põltsamaa).
Hans pole arvatud mehesse, luts pole loodud kalasse (Pärnu).
Aug ei arvata kalasse, mind ei arvata mehesse (Otepää).
Lõhekala antas lõunas, õlekubu õhtus, s. t. õhtus andas lahjemad süvvä, pudru (Helme).
Kes kala mõrran, too taht väl'lä, kes väl'län, too taht mõrda - abielu kotale (Otepää).
Kass armastab kala süüa, aga ei taha kala püüda (Võru).
Kessi kassil kala and ehk vaesel-latsel pippi näit (Ta-Maarja).
Kassilõ ka kalla vajja - hää ku päägi saa! (Rõuge).
Kapst meie kala, lageleht meie lat'k (Otepää).
Ütski kala ei ole luulda, inemine süüldä (Vastseliina).
Pääl terane nurm, all kalane järv (Põlva).
Mine adralda kündma ehk võrgulda kallu püüdma! (Rõuge).
Kui ei raatsi kalade eest kopikut välja anda, siis mine ise järve järele (Rõuge).
Sool ei riku kala ega seeme põldu (Elva).
Kala elä-ei kunagi kuiva pääl (Rõuge).
Paremb haug hannan kui haugas pään (Rõuge).
Kui "Rootsi vangi" (s. t. heeringat) ei ole, siis siruta silku; kui silku ei ole, siis söö silgu "silmavett", s. t. soolvett (Palamuse).
Üks teeb heeringapeast praadi, teine ei saa tervest härjastki (Palamuse).
Kes kiisa kirja paneb ehk lutsu luusse arvab! (Palamuse).
Parem üks luts kui kaks vähka (Maarja-Magdaleena).
Kes lutsust sis loo pidä, kui eherus een om (Kanepi).
Sool ja sabata silk on vaeselapse võileib (Laiuse).
Parem paar silku õiglusega kui kojatäis vasikaid valskusega (Valga).
| Süda virtsub viidikaid, |
| raksub ranna rääbiseid, |
| kutsub kuivida kalusi (Tartu). |
Koh majah hiirel nälg, sääl vähk naarap säina all (Vastseliina).
Tema tiab veel, kus kivi all vähjad seisavad (Ta-Maarja).
Kohe hobene kabjaga, sinna vähi sõraga (Põlva).
Saab, mis saab, - kas luts või vähk (Iisaku).
Võta vähjalt villu ehk konnalt karvu (Halliste).
Konn küsib vähilt villu (K.-Jaani).
Vähi küsib konna käest villu, enesel ometi kaks karva perses, aga konnal pole sedagi (Tarvastu). Vt. nr. 21: 4.
Voon küsip vaha käest villa = rikas taht vaese käest midagi (Vastseliina).
õta sa peopesast karvu vai vähä sällast villu - too um ütskõik (Rõuge).