Jäält püütud hülgepoeg "Suur-Tõllu" tekil (MM)
1) Hommiku vara enne päeva mindi hülgejahile. Tuule alt peab minema. Kui päev on ülal selle koha pääl, et teda (hüljest) võib päeva alla võtta (s.o. jäetakse päev endale selja taha), siis sõutakse õige tasakesi lähemale talle. Ei tohi kõvasti kõnelda, ega sõudes vett loksutada. Päikese kiired teevad ta silmad nii tuhmiks, et ta ei saa aru, millega on tegemist. Viidab oma aega jäätükil niikaua, kui ligi saad ja võid lasta. Tavaliselt hüütakse laskekauguses: "Kule poiss!" Temal on väga erk kuulmine, tõstab kohe pää üles ja siis saab lasta talle pähe.
Meil söödi niihästi vana kui noore hülge liha. Viimane oli sama hää kui vasikaliha. Hülgeliha keedeti kahest veest, et lepp välja kees (hülgeverd kutsuti "1epp", sest lepavesi on sama pruun kui hülgeveri). Siis pandi lihale soola ja vürtsi-pipart juurde ja keedeti. Naised ei tahtnud hülgeliha süüa. Aga vanemad mehed tahtsid väga, oli nende lemmikroog heinaajal. Mõnes peres pandi hülgeliha soola ilma keetmata. Tarvitamisel keedeti. Mõnel pool kuivatati teda niisamuti nagu sealiha, aga see pole suurem asi, ta kuivab mustaks. Ruhnlased olid küll kuivatatult söönud hülgeliha.
Hülgeid on mitut sorti. Esiteks on mustud. Mustul on peenike nina, lühike kael, teravad silmad. Tal on arujane (pikem) karv. Mustud on jälle kolme liiki: õige suuri nimetatakse "1aanmustud". Need teevad augud jäässe õige lagedale. Terve jää teeb ta aukusid täis nagu sõelapõhja. Neid on väga raske püüda. Mustud on üldse väga ergad, tunnevad kõik haisud ja lähevad otsekohe vette, kuna suured allid ja natid hakkavad vaatama, mis see on, mis ligineb. Keskmisi hüüti mustudeks ja väikesi hüüti kivimustudeks. Mustud teevad vee alla pesa. Meri ajab jääpuru hunnikusse, ja selle hunniku alla teeb tavaliselt mustu oma pesa. Natid ja suured hallid teevad jääle pesa ja käivad alla tuule poegima. Nati-sugul on tõmbeni nina, tihem karv kui mustul ja ka lühem karv ja täpiline. Kõige väksemaid sellest liigist kutsutakse sopuallid. Need ujuvad jääsopus (s.o. peene jää sees), sellest on nad saanud oma nime. Nad armastavad mängida sopu sees, ajavad küüru üles jne. Nad teevad jäässe augu kuklaga. Üks on pea-auk, kust hüljes üles käib, teised on pisikesed jää vahel, need kutsutakse vileougud. Neist puhub ta vana õhku välja ja hingab uut sisse, ja see kostab vile moodi. Pääaugu hoiab "ta" ikka sula. Selle jää, mis inimest vee pääl hoiab, lööb ta kuklaga veel välja, aga paksemat enam ei löö.
Hülgepüük oli siin igal kevadel jäämineku aegu ja veidi ennem. Enamasti püüti püsside ja rauaga. Hülgeid mindi püüdma paadiga. Paat sai valgeks värvitud, kui mindi hülgejahile. 3-4 meest läksid hülgejääle, valged riided seljas, et oleks jääga ühte karva. Üks oli püssimees. Kes hülge laskis, selle tasu oli viis naela rasva laskmise eest. Hülge nahk aga oli summa. Kes pakkus naha eest enam, võis endale osta, ja osalised said oma jao. Paadi eest anti ka oma jagu. Hülgerasv sai vanal ajal Riiga müüdud, ja raha jaotati osaliste vahel. Kui oli hülgepüügil "paat" ja "1aev", siis anti üks osa nende mõlemate eest kokku. Vahel anti ka paadi eest 2 naela rasva, nagu oli lepe. Loivade ots jäi naha külge, sõrmed löödi otsast ära ja visati ära. Sõrmede ranne sai söögiks - sama hää kui seajalad. Kui keegi nahka ei tahtnud, siis jäi laskjale nahk, aga oma jao sai ta pääle selle veel. Kui noor mees oli esimest kord merel ja saadi hülge, pidi see "trummalist tegem a", s.o. ostma 1/2 toopi viina.
Käiakse ka kahekesi naabrimehega ja paadiga hülgeid püüdmas. Pääletuule ei tohi hülgele läheneda, tunneb kohe ära ja läheb jäält vette. Ennem kuulatakse, kust poolt kostab hülge häälitsemist. "Kut peaks veised ammuma - sedaviisi nad (h)äälitsevad!" Minnakse sinna, kust kostab hülge ammumine. Kaugelt on juba näha, kus kohal ta on jääl. Tõugatakse jäätükid pootshaakide või mõladega kõrvale, et mahutakse paadiga läbi, ja püütakse võimalikult tasa hülgele läheneda. Minnakse paadiga nii ligi, kui võimalik on. Siis jäetakse paat maha ja roomatakse (valged riided üll) jäätükil hülgele lähemale, ja peab oskama jäätükilt teisele üle minna, ilma et ta märkaks. Minnakse nii lähedale, et "tema" silmad ära paistavad. Siis on paras laskekaugus. Peab läbi ajude laskma, et "ta" jääks maha. Selleks hõigatakse teda, et ta tõstaks pää. Hüljest ei kutsuta kunagi õige nimega. Kutsutakse kalaks üldiselt. Püssidega lastakse hülgeid veel kivilt, kuhu nad tulevad sooja päikese paistele magama.
Püisidega püütakse hülgeid august. Püis pannakse käkst otsa, ja visatakse hülgesse; püis on "kisklik raud". Hülgeaugud jääs raiutakse enne valvamist jääpuru täis: siis ta ei näe inimest, kui tuleb augu alla hingama. Hülge lähenemisel hakkab vesi augus tõusma. Siis teab püüdja tähelepanelik olla. Püüsi ei tohi nina otsa lüüa, vaid kõrvale. Ninaots on "murus" - see ei pea püüsi sees. Ülgepüis tuleb pootshaagi otsast ära, püisi külge on ennem köis seotud, ning hüljes läheb kõige selle kövega. Tuleb nööri järele anda, sest ta läheb valuga kaugele, aga tuleb ometi jälle augu alla surema. Seniks peab teised ligi kutsuma. Kui ta tagasi tuleb, lüüakse käksid sisse ja tõmmatakse jääle. Hülge pea hüütakse nukiks. Noori hülgeid ei lasta, neid püütakse käksiga. Tehakse vana hülge häält: kau, kau! Poeg tuleb selle kaugumise pääle ligi, ja siis saadakse ta käksiga visates kätte. Noorelt tahavad hülgepojad olla jääl. Vana hüljes toob poja seljaga merest ära ja hoiab teda seisval jääl, kuni ta ujuma hakkab. Tagumised jäsemed nimetatakse loivad, esimesed, millistega ujub, nimetatakse kädamid.
ERM, EA 30, 425/34 < Jämaja khk., Torgu v., Karuse k. - Amanda Raadla < Jüri Tõnn, taluperemees, 81 a. (1937).
2) Vanasti sai hülgepüügil käidud harilikult ikka veebruari kuus, sest siis olivad emahülged juba poeginud ja hülged lamasivad siis poega- dega ühes jäe pankadel, nautides hääd olengut soojade päevakiirte käes. Just samal ajal hiilisid ka hülgekütid neile juure ja nottisid neid maha kümnete kaupa. Hülgepüügil käidi suurte salkadega, 5-10 meheni suur. Sarnaseid salke kogus siis mitmeid, ligidalt ja kaugelt, kes siis hommiku vara, enne koitu, meie jääle marssima hakkasivad, iga salk oma ette varustatud tarviliste abinõudega: ühel püss seljas, teisel püüs ehk kaks jne. Ka va "karja-jaak" pole meestel puudunud. Seda vöötud enne minekut ja ka pärast seda, sest sarnane komme valitsenud küttide peres, et kui keegi uus mees soovib küttidega ühes merele minna hülgepüügile, pidanud see ennemalt "trummalist" tegema, s.o. 1/2 toopi viina muretsema ja selle ühes teistega ära pruukima. Nõndasama pidanud ka see kütt, kes hülge on tabanud, "trummalist" tegema. Noorur pidanud õige vagusi seisma ja teisi targemaid mehi pealt kuulama, sest hülge olnud küttidel "kala", selle veri "lepp" ja liha "tümps". Püss olnud "laiper", kuul "tina", kotkas "ehmik". Palja käega pole tohtinud hüljest näidata. Pidanud ikka kinnas või kätis käes olema, ehk käksivarrega näitama, vastasel korral antud kohe käksivart maida, kui midagi kombe vastu oli eksinud, kas hüljest või püssi nimetanud. Nüüdsel ajal pole sarnased kombed enam päevakorral ja ühtlasi on ka hülged Lõpe merest kadunud - kas ruhnlased need on ära hävitanud või on nad omale ühe teise asupaiga valinud.
E 77557/9 (3) < Jämaja khk., Torgu v. - A. Kuldsaar (1931).
3) Talvel on käinud Ninase mehed hülgeid püüdmas. Märtsikuul on mindud, kui poegimise aeg on. Mindi hulgani. Umbes seitse meest koos. Märtsis on jää nii kindel, et nad ei saa enam jää alla minna. Hommikul mindi vara jalgsi üle jää hülgeid püüdma. Kaasa võeti pootstak, ülgeraud, millega lüüakse hülgele sisse. Sellel on ohjad taga, neist lasti järgi, kui hüljes läks valuga kaugele vee alla. Enamasti läks salkkond jääle laiali. Kui keegi leidis hülge, tappis ära. Hüljes veetakse köitega eneste järel randa. On ka kelguga veetud. Õhtul, kui keegi neist meestest, kes koos välja läksid, on leidnud hülge, siis jagati (jagatakse) saak omavahel ära. Harva leitakse jääl vanu, enamasti tabatakse poegi. On poeg alla kolme päeva vana, siis on vana hüljes tema juures jääl, võib teda kätte saada. Lüüakse pootstagiga nina peale, kui parajasse kaugusesse on hiilitud. Vähe püütud on siin hülgeid aukudest raudadega. Kui tabasid suurema hülge, siis hõigati neid appi, kes kompaniis olid, ja taritakse (veetakse) hüljes kaldale. Hüljes veeti oma küla äärele. Teisel päeval võeti koos nahk hüljel maha. Hülge loivad keedeti endisel ajal ära ja söödi, nüüd visatakse merre. Nahk ja rasu (rasv) müüakse ära ja raha jagatakse võrdselt omavahel.
See, kes hülge tappis, sai samapalju kui teised, kellega koos püügile mindi. Kes sellega ei nõustunud, läks üksi püügile. Kui tabas mõne, sai kõik tasu omale; ei tabanud, oli ilma. Sellepärast mindigi hulgana, et siis ikka keegi midagi tabas ja polnud ühelgi tarvis päris tühjalt tagasi minna. Hülgepoja liha keedeti, vana liha ei keedetud söögiks. Liha pesti ja keedeti 2-3 veega, pandi soola juure ja tambiti pehmeks. Noore liha läks üsna kergesti keetes pehmeks. Nimetati tümps, söödi kartulite ja leivaga. Vanad mehed ei nimetanud hüljest õige nimega, vaid kutsusid kalaks. Vanad mehed ei lubanud noortel hülgeid merel nülgida ja keha merde jätta. Rasv ja nahk viidi linna müügiks. Keegi kompanii meestest läks linna ja müüs ära. Selle eest pole talle tasust suuremat osa arvatud; või ainult mõnel üksikjuhtumil, kui viija ei kuulunud püügi-meeskonda.
ERM, EA 30, 510/4 < Mustjala khk., Mustjala v., Kugalepa k. - Amanda Raadla < Aadu Väärt, 72 a. (1937).
4) Hülgejää-aeg oli kaks nädalat enne ja pärast matsepäeva, sest et varem olid hülgepojad veel noored ja peale selle aja olid nad juba nii targad, et inimese eest eemale hoidsid. Siiski mõnel talvel, kui meres suur jää oli, saadi paastumaarja-päeva ajal veel viimaseid hülgeid. Jääl vaikse ilmaga vaatasid püüdjad piibu suitsu järele, kust poolt tuul tulema hakkab. Läks piibusuits maa poolt eemale ja oldi maast tükk maad kaugel, siis anti jalgadele tuld, et enne jää liikumist maale jõuda. Vahest tehti sõrm ka suus märjaks ja tõsteti üles, kust küljest sõrm külmaks ja kuivaks läks, sealt pidi tuul tulema. Pandi ka selle järele tähele, et kust küljest inimeste hääled selgemini kuulduma hakkasid, sealt oli tuult oodata. Hülgejääl pruugiti süsimusti kottkindaid. Need hoiti siis silmade ees, kui silmad päikesepaistelise ilmaga jääle vaadates tuhmusid ja vett hakkasid jooksma. Vahest tulnud ette, et mõni mees jääl päris pimedaks jäänud. Hülgeid püüti nende liha pärast. Hülgeliha oli hää haganaleiva kõrvane, seda söödi värskelt. Harvem tuli ette, et hülgeliha kuivatati — sel korral, kui see suveks hoiti. Suvel aga läks liha, mis vähegi rasvane oli, haisema (präänima). Ainult ilma rasvata vana hülgeliha aitas suveks hoida, kuid see kuivas ka siis kõvaks nagu mäda puu. Rasvast valmistati pallisid: odrajahud ja rasv sõtkuti leivakünas hästi segi, siis keedeti katlas ja roog oli valmis, seda söödi kuumalt. Noore hülge liha oli täiesti pehme ja hää maiguga. Vana hülge liha oli kõva, ilma rasvata ja kõva nagu, puu, see anti enamasti seale, kui noorte hüljeste liha jätkus. Rasvaga määriti saapaid, kingi, hobuseriistu ja tarvitati ka arstirohuks. Vankrimääreks pole hülgerasv kõlbanud; kes sellega vankrit määris, selle vanker lagus ära: rasv võttis kodarad rummu seest lahti.
E 60587/90 (5) < Reigi khk., Kalana küla — Theodor Kaljo < Madli Pihel, 75 a. ja V. Pihel, 40 a. (1927).
5) Tubli meheiga tagasi oli hülge- kui ka kalameestel püüul olles ja sinna minnes igal loomal, tuulel, laevamärgil ja üldse kõigel, mis puutus kudagi nende tegevuspiirkonda, oma nimetus. Hüljest nimetati musu; sarnane nimi olla sellest tulnud, et mehed ei teadnud, mis talle nimeks panna; liha mekkinud niivõrd hää — siis pand musu. See on praegugi tarvitatav. Hülge pää olnud juhe, magu — pill, sest sellest tehtud torupille, käpad — kloovad, kop-sud-maksad — kaarlid, suguorgaan — tülp, saba — lips. Ka öeldud hülgele va poiss. Haug olnud merehunt; vares —sarvnina, elunik, vaak (viimane praegugi tarvitet) ; koer — kerahänd, karune; rebane — reinuvader; kass — igivaenlane; silk — merehulgus; hunt — metsakoer, hall kuits; harakas — kiitsakas jne. Ei mäletata püüseid ega tuuli. Püüul olles ja püüule minnes ei tohita kunagi kiita. Kass aga kuulutanud ilma ja tuult.
ERA II 40, 182 (16) < Reigi khk., Kõrgessaare v. — Ellen Espenberg (1937).
6) Ma olen ise 36 ülged kolme päevaga ära tapnud, oma seltsiga koos. Talvel jääl tapetakse. Päevaga tegime reisi ära, üks 15 versta maad läksime kaugele. Püüdsime poegi, lõime teibaga nina peale. Teine selts on viigarid, need ei jää ette, aga alli poeg ei lähe eest ära. Vanadega oli asi niiskene, et nad jäid ka magama, saime neli tükki kätte. Meil olid püssid ka, aga ei pruukind. Suur jäälaiskar oli, selle peal magasime. Mees läks juure, akkas teibaga lööma — olidki valmis. Vedasime paadi juure, perast akkasid veel tantsima. Kui ta saab oma verd suhu, siis läheb jälle kangemaks. Niisugused rauad on, kaks kouku, putke taga. Võtsime soolikad välja. Kui lööja mees leikas lõhki, siis tostis pea veel üles, pidi võtma perssest kinni, aga ei saand ammustada. Ülge oli üle kuue jala pikk. Siis vedasime kouguga paadi juure, akkasime kodu tulema. Votsime rasva ja naha ära, aga liha ei raatsind ka jätta, vanad mehed olid maiad selle peale. Saime tündre liha iga pere peale.
ERA II 161, 75/6 (8) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Suurpää k., Tõniste t. < Pärispää k. — Rudolf Põldmäe < Jaan Varma, 75 a. (1937).