Rahvusvahelise tsivilisatsiooni tohutu kiire ja mitmekülgne areng viimaseil aastakümneil on haarand järjest laiemas ulatuses kaasa ka meid, eriti pärast riiklikku iseseisvumist. Sellest tingitud määratu murrang väliseis eluvormides tunnukse meie juures sageli veelgi järsumana seda enam, et alles kuni 19. sajandi keskpaigani olime tardund hoopis primitiivsemasse seisundisse kui vabamaltarenend Lääne-Euroopa rahvad. Kuid see suur kultuuriline murrang eesti rahva elus ja järsk tõus rahvusvahelise tsivilisatsiooni moodsale tasemelle ähvardab kaotada meil orgaanilise seose endispõlvede elu ja omakultuuriga lihtsalt juba sellepärast, et meie pealekasvavail sugupõlvedel ja isegi nende kasvatajail koolides ei ole küllaldast ülevaadet endis-eesti elust-olust. Küll on meil juba rahuldavaid ülevaateid meie poliitilisest ja majanduslikust ajaloost, samuti kiriku-, kooli- ja kirjandusloost, avaliku elu suursündmusist, osalt ka isikuloolisi esitusi, kuid terve rida meie tavalise mass-inimese argielu ja omakultuuri nähteid on jäänd meile äratundmatuseni võõraks ega ole nende kohta populaarseid ja seejuures siiski süstemaatseid ülevaateid veel olemas. Mis alles mõnikümmend aastat tagasi moodustas meie "maarahva" igapäevase elu olemuse ja tuuma, see on meie aja noorsoole otsekui muistseaja muinasjutuks muutumas, liiati üsna ähmaseks ja ebamääraseks maailmaks, millesse sisseelamine ja sissetundmine on märgatavalt raskendatud sobiva lugemismaterjali puudumise tõttu. Meie noor rahvuslik teadus on püüdnud siin päästetööd teha ja perspektiive avada, on üksikasjus juba rohkeid selgitusi pakkund, kuid suuremate sünteeside koostamine ja eesti rahva kultuuriloo läbitöötatud kokkuvõtted nõuavad veel pikemat aega probleemidesse süvenemiseks ja keerdküsimuste uurimiseks. Ometi ei tarvitse me abitult ootama jääda, kuni valmivad ülevaated õpetatud meeste läbitöötuses ja sõnastuses, vaid õnneks on meil rahvamehed ise sadade kaupa juba jäädvustandki paberille oma ning oma kaaslaste mälestusi ja kirjeldusi, mis heidavad heledat valgust meie elumiljööle ja arusaamadelle, meie kombelooliselle ja kultuurilooliselle seisundille ja kohalikele oludelle enne suurt murrangut 19. sajandil ning valgustavad ka selle murrangu enda arenguprotsessi. Senini need materjalid on pidand käsikirjadena lamama meie vanavara-arhiivides, nüüd on saabumas aeg nende järkjärguliseks trükkitoimetamiseks ja seega rahva enda kätte tagasi levitamiseks, et nad manaksid elavana meie silmade ette endis-eesti elu-olu, mille taustal meie murrangu ja tänapäeva-saavutuste suurus seda sugestiivsemalt võiks mõjuda.
Üks selliseid vanavara-aitu on ms. ka aastal 1927 asutatud Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA), mis peale rahva otsese luuleloomingu ja usundiliste pärimuste sisaldab veel etnograafilisi, kultuuriloolisi jne. materjale hoopis rohkem, kui tavaliselt teatakse arvata. E. Rahvaluule Arhiivi sellelaadiliste materjalide tutvustamiseks on käesolev lugemik esmajoones mõeldudki, kusjuures tarbekorral on lisatud mõningaid tekste ka muudest arhiividest ja trükitud allikaist. Valimiku koostamine on pidand viibima nii mõnegi hea aasta, kuna siiamaani kogu aeg ju energia on kulund peamiselt Arhiivi sisemiselle korralduselle ja lisamaterjalide kavakindlamalle kogumiselle. Ka pole valimiku koostamine olnud sugugi mitte kerge töö, kui Arhiivi käsikirjade üldarv ligineb juba 600000 leheküljele ja kui eri tekstide väärtuse vahe on liigagi kõikuv. Käesolev lugemik ei taha ühegi sõnaga esitada teadlaste targutusi, vaid siia on püütud süstemaatselt koguda rahva enda sõnastatud kirjeldusi ja mälestusi, kord soravamas, kord konarlikumas, kord kirjakeelsemas, kord murdelisemas väljendusviisis, mis seda enam peaks esile tõstma üksikute palade elamuslikku mõju. Valimik on koostatud esijoones lugemikuks noorsoole ja laiale hulgale, käsiraamatuks õpetajaile emakeele (koduloo) ja ajaloo tundide sisustamisel, aga ka organisatsioonele, kes tegelevad meie omakultuuriga ja tahavad sellega tutvuneda. Seejuures pole tekste põrmugi muudetud ega stiililiseltki kohendatud, vaid on teadlikult säilitatud nende algupärane ehtne laad, millega on tahetud kindlustada valimikule ka teaduslikult usaldatava ainekogu väärtust. Keeleliselt parandatud on ainult ilmsed kirjatehnilised komistused ja eri autorite kui ka ajastute kirjaviis on ühtlustatud tänapäevaselle vastavaks, samuti on tulnud rohkesti redigeerida kirjamärke. Sisuliselt on valimiku koostamisel silmas peetud esmajoones küll deskriptiivset ja memoraadilist elementi, kuid see on endis-eesti elust-olust üldpildi ja tervikmulje saamiseks läbi põimitud rohkete näidetega uskumusist ja kujutelmadest reaalse ning irreaalse maailma piirimailt, kuna puht-mütoloogiline ja muistendiline ainestik on surutud küll üsna tahaplaanile, kui pidada meeles, et igasuguseid rahvajutte leidub ERA-s juba kaugelt üle 80000 teisendi. Siia valimikku koondatud elupiltidega püütakse nende folkloristliku või etnograafilise sisu kaudu teadlikult ka omaaegset üldist kultuuriloolist tausta tabada, mis niivõrd ei taotle üksikute sündmuste maalimisega meie ajaloo dünaamilist protsessi kujutama kuivõrd seda enam püsivate kommete ja harjumuste, uskumuste ja arusaamade staatilist ilmet. Kui kõiki siinesitatavaid jutustusi ei saa käsitella nagu ajaloolisi fakte, siis ometi nad kajastavad seda elutunnet ja mõtteviisi või jällegi neid kogemusi ja oskusi, mida läbi sajandite on rakendatud oma elu sisustamiseks ja mida võime eesti rahva omakultuuri raudvaraks arvata ka siis, kui mõned elemendid sellest võõrsilt on laenatud, kuid meile orgaaniliselt omaseks saand.
Esimesse vihku on paigutatud tekstinäiteid meie kalurite ja meremeeste elust, edasi esitatakse samalaadilisi näiteid metsaelust ja jahilugudest, põllumehe elust-olust ja muudest elukutsetest, maarahva kodusest elust ja tööst, elamisvõimalusist ja töötamisvahendeist, perekondlikust ja ühiskondlikust elust ühes vastavate tähtpäevade ja ajaviidetega kui ka kombeõiguslike kirjeldustega, õige rohkeid ja osalt otse põrutavaid andmeid tuuakse teoorjusest ja üldse mõisa osast endis-eesti elus, lõpuks riivatakse ka meie seltskondliku ja vaimse elu algeid ning pakutakse mitmesuguseid kohalikke ajaloolisi mälestusi; eri vihuna kavatsetakse avaldada ülevaade setude omaaegsest elust-olust.
O. L.
Tartu, 24. IX 1939.