1) Ma võin jo soole rääkida ka ühe loo. - See on luige lugu. Vanal aeal, kui eesti külad olid üksikute metsade sees, kui inimesed elasid koobastes, siis karjased keisid suurte metsade sees karjas. Röövlid keisid loomi röövimas. Siis karjasel õpetadi ennem lugu kätte, kui röövlid tulevad ja tahvad loomi viia, siis mängi seda.
Karjane oli metsas loomade juures, röövlid olid ka metsas, tulid metsast välla, tahtsid paari ärgi ära viia ja tahtsid karjase kinni siduda. Karjane palus siis ennem, et "lubage, ma mängin teitele ennem ühe loo". Need lubasid. Karjane mängis et:
| Tuutuluutu tulgem appi, | karjast kinni köidetakse, |
| tuutuluutu tulgem appi: | paari ärgi viietakse. |
Siis akkas jälle:
| Tuutuluutu tulgem ruttu, | karjast kinni köidetakse, |
| tuutuluutu tulgem ruttu: | paari ärgi viietakse. |
Siis kui sai ära mängind, andis pilli röövlite kätte. Röövlid sidusid ta kinni ja akkasid ärgi ära viima. Aga mehed kodu kuulsid, et karjast kinni köidetakse ja paari ärgi viietakse, ja läksid siis kodust ratsaobustega appi ja päästsid karjase ära.
See on luige lugu, aga ma mängin seda viiuliga ka väl'la. Ma mängisin luike, ka kui ma poisike olin. Vennal oli luik, vend mängis ikka easte luike.
ERA II 171, 453/4 < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Vana-Kalju k. < Vigala khk. - Vello Eenveer < Madis Klementsov, s. 1854 (1938).
2) Järvakandis on nõndanimetud Ooga (heinamaa). Vanarahva jutu järele umbes kolmesaja aasta eest on seal suur Ooga laan olnud, mis umbes kakskümmend versta maad igatepidi oma alla mõedab. Kuni meie ajani on mõndagi vanade suus kuulda sest uhkest metsast. Seal on üks koht, mis nime Rüitja kannab. Sellest räägib vana jutt. Sõda oli jälle käimas, mis vana raukaid, naisi ja lapsi hirmuga täitis. Mehed viisid omad naised-lapsed, vanad ja suuremalt jaolt oma vara kõik taha kaugele Ooga laande riisujate ja tapjate eest varjule. Aga üks jagu riisujaid, "rüitlid", on seda kohta üles leidnud ja läinud neid sinna riisuma ja tapma. Aga maamehed on ka jaoajal sinna appi saanud. Nad lasknud suured kuused maha, neid rüitlid seal sisse piirates, siis läinud neile sinna kallale. Rüitled ajanud hobustega põgenema, aga et nad mahalastud kuuskedest hobustega üle ei saanud, sel kombel sattunud nad maameeste kätte, kes neid kui oma röövijaid attasi viimseni ära hukanud. Sest on se nimi Rüitja talle tänini alles jäänud, ja seda talu nimetakse selle nimega.
H III 23, 634/5 < Rapla khk. - J. Pajur (1896).
3) Seda on hulk aega tagasi - siis, kui Vändras olid suured karulaaned. Praeguse Luuri talu kohal olnud siis üks onn, milles elanud üks röövel. Onni ligidal olnud tee, mida mööda käinud harjuskid pakkumas oma kaupa. Igal päeval, kui ilm videvikuks muutunud, hulkunud röövel tee peal ja kutsunud iga harjuski, kellega kokku puutus, oma juurde öömajale. Harjuskid olid läinudki kutse peale. Öösel aga, kui harjusk(id) magasid, oli röövel need surmanud, maha matnud ja varanduse kindlasse paika toimetanud.
Et harjuskid jäid kadunuks selle metsa vahel, siis hakanud rahvas hüüdma seda metsa ja teed "Luuraja" nimega, ja sealt kohast pole öösel keegi julgenud mööda minna - ka päeval kardetud seda paika. Hiljem, kui röövel ära surnud, pole keegi seal kadunuks jäänud, kuid Luuraja nimi jäi alles, mis ajajooksul on muutunud Luuriks.
ERA II 140, 236/7 (263) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. - Ernst Tammsoo (1936).
4) Ka muistsetest röövlijõukudest teab minu isa järgmist rääkida. - Oma tegevusväljaks valisid nad Kaukse küla taguse maantee, kus asus üks nõmmekõrts. Tee oli metsavaheline kuni Lohusuuni. Röövlipealik oli kavalamad mehed saatnud salakuulamisele ümberkaudsetesse kõrtsidesse. Kõrts oli sel ajal teekäijate ööbimispaik, niisiis poetas röövlist salakuulaja kui rändur kõrtsi öömajale. Siis päris ta teistelt, kuhu nad rändavad ja mis põhjusel. Sellel ajal saadeti kõik kaup maad mööda ühest kohast teise. Juhtus kusagil hiilgav saak ilmuma, siis läks salakuulaja ja teatas väepäälikule, kui palju on tal kaitseväge ja kuidas varustatud. Siis valis päälik koha ja valmistas plaani, kus kohal see röövimine toimus. Et aga too koht kardetavaks sai, saatis riigivõim püüdjad välja. Ühel hääl päeval oli siis langenud kuulus röövlipealik lõksu. Järelpärimise peale, kus tema varandus seisab, vastanud suur röövel: "Minu elupäevad on niikuinii loetud, aga oma varanduse keldrit ma ei juhata. Kui aga millalgi keegi peaks selle juhuslikult leidma, siis ei pruugi selle lapselapse-lapsedki tööd teha."
ERA II 215, 436/8 (15) < Iisaku khk., Iisaku v., Roostaja k. - A. Uustalu < Th. Uustalu, 50 a. (1939).