1) Aaspere pargis oli uulitsate ääres sarapuupõesad ja asus neis palju ussa. Kes nägi, lõi ussi maha. Seal lähidal oli Kaaniksoo, kust nad välja tulid. - Võipere küla taga on Innusoo. Selles soos oli kevadel kohe kord (kiht, lade) ussa maas, kus meie poisikesed neid maha materdasime. Tema keskkeha löömist ei pea kartma, vaid pähe peab lööma. - Kus uss asub, on iseäraline ais, mis loomad kardavad ja sealt eemale lähevad. Ennem ei tohtind metsa magama jääda, sest ussa oli palju. Mehed pidasid tubakakotid ja piibud peaotsis: seda ussid kardavad. - Ühele naisele läind uss sisse, ja naine pandud redeli peale, pea allapidi, ja piima suu ette. - Keegi mees magand einamaal ja teine mees näind, et uss läind tema sisse. Mees pand ka piimariista suu ette, pead allpidi oldes. Uss on piima peale välja tuld.
Kaaniksoo ääres on Piibusaare mägi, kus old palju ussa. Seal on nähtud ka ussikuningat. Kui olin poisikene, siis vanad inimesed rääkisid seda. Kas seal neid veel praegu on, ei tea.
Ka Tõrremäel (Aljala ja Rakvere vahel) on palju ussa. Seal on paekihid mäes, ja ussid asuvad paekihude vahel, kus on vilu. Minu tädi, Liisu Pilli, läks Tõrremäelt teelt kõrvale "oma asjale". Nägi, kuis uss tuli välja ühest august. Lõi selle maha, aga tuli teine sealtsamast august välja jne. Tädi Iõi maha73 ussi, mis pani unnikusse. Tädi läks Tõrremäe kõrtsi sisse ja rääkis kõrtsmikule, see ei uskund seda. Tädi näitas temale ussiunnikut, kõrtsmik luges ära ja uskus. Aga siis pole enam välja tuld. Tädi akkas kartma, et tuleb viimaks ussikuningas, kellel peas kroon. See peab suur olema ja oma sava lööb inimese ümber ja viib ära. Aleksander II-sel old kolm ussikrooni, sellepärast tema sõijas võitnudki.
Auküla ja Võipere rajal on Teliste mets Kaaniksoo ääres. - Üks mees teind tule sinna metsa ja lausund ussid sinna ja ise läind lähedale kase otsa. Ussid läind tulde, kus ära põlesid. Viimaks tuld suur uss, usside kuningas, mis pidand olema kolm sülda pikk. See pole meest kätte saand ja läind ka tulde. Peale seda pole enam Teliste metsas ussi nähtud. Rahval on teada, et seal ussi ei ole, aga Võipere maa peal, seal kõrval, on ussa küll. - Poisikesed tegid karjas olles põesa ümber terariistaga joone ja kolm risti peale: siis peab uss risti peale tulema. Tiidelant, vana mees, käskis meid teha kiimiga joone ümber põesa ja ristid.
Jaagup Lookmann, Aaspere teumees, ajas tüdrukuid ussiga taga ja pani ussi omale põue, nii et uss lõi laksu tema särgi all. Ta oidis ussi pea oma pihu sees. Olin poisike, kui nägin, et ta kutsus ussi metsast välja. Ei mäleta enam, kas ta midagi rääkis, aga kui uss välja tuli, siis abistas teda: "Tule, tule, va äbemata, tee eaks, mis sa siin tegid!" Uss oli ammustand kedagi tüdrukut, kes oli läind kraavist vett tooma. Jalg akkas paistetama ja kutsuti Jaks aitama. Oli keskomrniku aeg. Uss tuli ja oli äbelik. Uss lakkus aava, akkas uuest metsa minema, siis läks lõhki. Paistetus kadus siis ära. Kui jahimehel on püssirohtu ja panna ussiaava peale ja süüdata põlema, siis paiste ei lähe. Viinavõtmine oli ka paistetuse vastu. Iljemalt tuli tarvitusele põletuseli (petrooleum), mis valati aava peale.
Minu viimast tütart Beniitat (elab Kiviõlis) uss ammustas einamaal, kus tema ühes võttis loogu. Tal olid madalad kingad jalas, ja kinga servast uss ammustas. Tema arvas, et kõrs torkas, aga akkas paistetama. Akkasid järel vaatama ja leidsid ussiamba jälje. Tulid ajuga koju poole, aga umbes 300 sammu peal ajas juba paiste, et enam edasi ei saand. Jäi sinna maha. Ema tuli mulle ütlema, ja meie oma najal viisime koju. Määrisime petrooleumiga ja andsime viina, sidusime kõvasti kinni. Kui abi ei saa, läheb paistetus ikka kõrgemale. Aga meil paistetus jäi pidama, aga jalg oli kaua aige. Kolm nädalat oli siruli maas. Veel iljem ütles aige olema, kui oli ilmade muutust. Panin tubakalehed peale. Ka piibueli pannakse peale. Meil oli pool kilomeetrit einamaalt tulla. Tema ise pole näindki, kui uss ammustas. Oli einamaa serv, kus võtsid loogu.
Mägidel oli suvel õue peal ussa näha. Õue all oli pajurägastik, kus neid asus. Ävitasin pajud ära ja ussid kadusid ära. Mul oli kange koer, kes otsis künka seest ussid üles, aaras keskelt ammastega kinni, sakutas neid puruks. Siilid on suured usside ävitajad. Tallinna lähedal old palju ussa, ja keegi mees viind sinna vankriga siila. Nüid ei pea neid enam olema seal. - Aapsalu lähidal ühes mõisas (Sinalepa) old laudas palju nastikuid. Mõisnik käskind neile anda madasse moldi lüpsmise ajal piima. Tuld ulgana lakkuma.
ERA II 197, 582/8 (6a-e) < Haljala khk., Aaspere v., Võipere k. - J. A. Reepärg < Jakob Pilli (1939).
2) Kui siugu (hussi) näed, siis piät seo ärä rehkmä (tapma) ; kui selle är lased käest minna, kui näed, sis ei kae jummal selle inemise pääle säitse ööd ega päivä; kui ta ärä rehk, sis and jummal säitse pattu andiss. Et hussi pagõmise eest hoida, sis piät ümbre hussi kolm korda vasta päiva piiri vedama nuia otsaga, sis ei saa huss enne säält ärä, kui päiv ärä lätt alla. Kui hussi rehkmä nakat, sis piät edimält pähä lööma ja nuia otsa ei tohi korgemba oma rinda tõsta; kui hussile kesk kehä lööt ja nuia otsa korgemba oma rinda tõstad, sis viskas huss sulle hendä kaala ja käkistäs ärä. Kui huss ärä tsuskas (nõelab) oma nõglaga ja sis hussi ärä saat rehki, sis vaota hussi kehäga haava pääle, sis sääse tervess. Kui hussi inne jüripäivä näed, sis aja seo elävält pudelihe; kui huss pudelihe ärä mädänes, sis saase seost limast hää rohi paistetuse vasta, minkaga egäütte paistust võit rohitseda, olgu see inemisel ehk eläjäl. Kui hussi rehkmise ajol ta pää puruss pesmätä jätad, kui sis husside arst manu saase ja löüd, et pääluu terve omma, sis sääd timä tükü jälle kokko ja and vahtsed ello.
Palonõid om kõige jõhvtitsemb huss, ta aase inemist takan, niikavva kui jõud; kui inemine õkva joosk, sis saase tema ruttu järgi; aga inemine piäb tsirotama, kui ta joosk, selleperast et timä kihä om kange ja ei painu. Kui timä tsuskas, sis paistetab see kotus hirmus üles, ja seda inemist ei tee ütsegi tervess, see piäp ilmarmuta koolma, olgu inemine või elläi. Palonõida ei saa ütsegi ärä rehkü, sest kui temä ka tükkidess puruss pessäd, sis tuleva tükü jälle kokko ja nakasse elämä. Palunõid elab palode pääl, kos kanarik kasus, ja ka kivivaremiteh. Palonõia kottale ei ole mina teedmist saanu, märäne timä kihä om. Kate inemise käest ole mina küll kuulnu, et temä om näid tagan ajanu, tõist poisikese põlven, kui karjan om olnu, tõist jälle täien ean; aga suuren hirmun ei olevat nemä mitte saanu kaia, märäne temä kihämood om, - seda olevat nännü, et lühkene ja must olevat. Mõni ütleb, et ta olevat pimme, et kui ta näesi, sis teesi ta paljo kurja.
Ka haräga ehk krooniga huss, kes hussikuningas om, om ka väega jõhvtine, sest tõise hussi saava ka selle käest jõhvti. Kui kiägi täle manu lätt, sis ei naka tema esi tsuskama, tema vilistas ennegi madala helügä (häälega), selle helü pääle tuleb tõise husse sato kaupa koko ja nakava seda sis takan ajama ja ei jäta enne maaha, kui selle kätte saava. Kui kiäki selle hussi krooni ärä saa värastada ja sellest keedetust ruvvast kõige edimält süvvä saase, see tiid sis kõiki tsirkakeele maa pääl ärä, mis nemä tähentase.
Huss sünnitas elavid poige ilmale: ta lätt puu otsa üles ja ossendas sis poja suust välja, esi kargas ka takan; märätse poja sis kätte saase, sis sööse selle ärä; kes ärä pake, se jääs ello.
H III 15, 499/504 (1) < Räpina khk. - Karl Tamberg (1891).
3) Ussisõnad: "Ussikene ullukene, keri ennast kerasse, mässi ennast mättasse, pue paju juure alla! ära puudu minusse, puudu paju juuresse!" Kui sa metsa lähad, kus paelu ussa on, seal isimese ussile, keda sa näed, need sõnad ära lued, siis võid sa ilma suurema ettevaatamiseta käia. Ussa on aga metmet seltsi ja sõnu üeldakse ka väga metmesugusid olema.
Vaskuss, see olla sündinud pime, natuke veiksem kui teesed ja vase karva al'l. See olla õige abras: kui teda ühte kohta lööd, siis põrkab ta kümneks tükiks. Aga see lüiasaamine olla liig vaevaline, sest et ta üleliiga kärmas oma joosuga on. Ja kohe pueb ta kasvõi kõege kõbema maa sisse, kui ta aga mette just kibi ei ole. Keda see nõelab, see peab kohe surema. Ta olla isi kord ütelnd: "Oleks minul silmad peal olevat, mina paneks üheksa tuaust ühe ööga kinni." Aga kui ta üheksa korda läbi rattarummu saab pugeda, siis peavad ta silmad lahti minema. Sellepärast lüiakse kõik vanad rattarummud lahki, et ta kahju ei saaks tulla tegema.
Üle kirikotee ei pea uss iialgi jõudma minna. Ta ronib küll tee peale, aga jääb sinna senikauaks seisma, kuni üks inimene juhtub tulema ja teda sealt leiab, - siis alles pääseb ta minema.
Arjaga ussa, neid olla õige väha; arva olla neid inimesi, kis teda näha saab, aga maha lüia ei tohe teda keegi; see olla usside kuningas. Kord olla üks karjapoiss ussi peadpidi mätta sees näind. Ta akand teda materdama, uss pöörnd aga pea mätta seest väl'la ja vilistand õige eledaste. Siis alles näind poiss, et ussil suur punane ari peas olnd ja ästi ilus. Vile järele olla aga ussa igast kül'lest nii rohkeste kokko tulnd ja unik iga silmapilguga suuremaks kasund. Poiss saand suure vaevaga kuhaaja peale ronida, ja sealt viimaks kuha otsa, ussiunik olnd aga tubli einasao suurdune. Kis mees nii julge on, et arjaga ussi ära tapab ühe pauguga, et ta mette vilistada ei saa ja teisa appi kutsuda, see mees võib väga suureks meheks, kuningaks ehk selle järgmiseks saada selle läbi, kui ta selle arja ära lõikab, ilusaste ära keedab ja siis ära sööb.
Ussid peavad mõne aasta takka (iga 7 aasta) kord kõik koos käima, jaanipääva öösi, siis peab neid tubli einakuha suurdune unik olema. Seda olla metu korda nähtud, kui nad lähvad üle jõgide ja metsadest läbi, just kui oleks neil kuninga käsk käes olevat, - kõik ühte külgi kaks-kolm pääva järgimööda, see peab üks asi olema! Nii räägivad vanad inimesed.
H II 20, 798/800 < Vändra khk. - T. Tetsman (1889).
4) Nõelussil (maul) olla kihvt sava otsas. Mida kollasem savaots, seda kihvtisem olla nõeluss. Nõeluss ammustetta suuga, kusjuures savaots lipsti haava juures käia - ja kihvt ollagi haavas. Nõelussist "pandud" inimist ei tohtida tulihoone alla viia: siis polla paranemist lootagi, vaid ainult surm olla päästja ingel.
Nõeluss lubanud seitsme aasta pärast kätte tasuda, kui keegi temale häda teinud. Juhtub ta tapmise ajal kääst ära pääsma, siis kardetakse kättetasumist. Ta olla sellegipärast kasulik loom, sest ta korjata maa seest kihvti oma sisse. Seeläbi olla maa kihvtised aurud inimesele kahjuta. Ka olla ta head teinud. - Kurat löönud veeuputuse ajal piigiga Noa laeva sisse augu, et inimesesugu pühaid hukka saata; seal pistnud uss oma sava ette ja hoidnud seeläbi inimesesugu alal. Kõiki nõelussa, mida inimene oma eluajal näinud ja tapmatta jätnud, ükskõik kas need eest ära põgenenud ehk muul viisil tapmatta jätnud, pidada põrgus palja näpuga ära tapma.
Sisalik olla ussi tohter. Ta olla kihvtine ja hammustetta pääva ajal (süda-lõuna ajal) inimest kardetavalt. Ta otsida nõelussi tükid ülesse ja jätkata (ehk jätkada) neid jälle nii kokku, et nõeluss elama hakata ja kahju võida teha; siiski olla tema tohterdamisekunst otsas, kui nõelussi pea heaste ära purustatud on, mispärast nõelussi tapjad või materdajad ka heaste nõelussi pea ära purustavad.
H II 10, 552 (11) < Viru-Jaagupi khk., Rägavere k. - J. Uustallo (1889).
5) Uiskest (madudest) kõneles vanarahvas mõndagi, ja mine sa nende juttu võless ajame, siss kuulet, mis üteldess, - paremb pea aga suu ehk kita järgi! Olgu mõni jutuke näitusess. - Kord lännu tüdruk mõisa marjule, nännu uisa-kiisermuse mõtsan.
eitunu kangeste - ja kik ta eluaig ollu ta ihu pääl palmiku nigu uiske aseme nätä. Et see õige olla, taht vanataadikese suu või sellepääle vandu.
Kord tulnu mees mõtsast, heinäkott sel'län. Uisa-kiisermus olnu teeveeren. Visanu koti maha ja pannu jooskma. Tõisel päeval lännu vaateme: kott ja einä ollu kui jahu peenike.
Ka kõneldes arjage uisast ehk uiske kuningast, kellel suur tutt nigu ari või kruon pää pääl olevet. Ka laulvat ta mõtsan mõnikõrd õige iluste, ja tedä ei olla sugugi võimalik ärä tappa, sest tõise uisa tulla selgä, niipea kui talle viga akatess tegeme.
Oma karjapoisipõlven, kui ma ütel ilusel päeval oma karjaseltsilise Peetrige karja oidse, akass Peeter äkki kisendeme: "Tule vaate, arjage uisk, arjage uisk!" - Lätsi kohe vaateme. Olli arjage uisk küll. Es julge midagi tetä. Viimate ommetigi võtseme julgust ja materdime ta surnuss. Esi olime irmun, et tõise uisa tuleve. Viimate saime ommetigi aru, et uisk olli konna sisse söönu, ja tõine ja1g olli veel suust vällän, nii et konna varba kui kroon uisa pää pääl nätä olli.
Uisa elumajade lähiksen tähendevet iki alba, enambeste "kadu." Kui unel uiska näed, tähendes õnnetust. Kes linnupesa leid ja tule veeren seda tõesele kõneles, selle pesä söövät uisk ärä. Uisa kest võtvat ambavalu ärä, kui tedä sinna pääle pannass. Kui selg valutes, peab uiska üle sellä laskma minna: saavat selg tervess.
H III 6, 54/6 (3) < Helme khk. - J. Weri (1890).
6) Henn Järv, Pöögle Kaubi talu omanik jutustab. - Kord löönud tema isa Karksi Vilstijaagu maa peal oleva Marjamaa soo sees ühe ussi ära, kellel punane hari pääs olnud ja kes löömise juures natukene niuksatanud. Sellepeale tulnud sadad ja tuhanded ussid nähtavale. Tema põgenenud, aga ussid järel. Kui ta juba väsima hakkanud jookstes, viskanud ta viimaks vammuse maha. Ussid aga ikka järel. Viimaks saanud ta ratsahobusega ära põgeneda. Kui ta tõisel päeval vammust vaatama läinud, olnud see puruks tehtud kui soga. - Sarnaseid lugusid kuulsin lapsepõlves mõndagi, Usuti kindlaste, et ussidel oma kuningas on, nimelt harjaga uss, kelle ümber tema alamad teda varjasivad ja juhtumisekorral tehtud kurja tegijale kätte tasuda püüdsivad.
Kui inimene lahtise suuga väljas metsas m agas, juhtus väga tihti, et ussid inimesele sisse läksivad, - kusjuures magaja iial ülesse ei ärganud, vaid und nägi, kui oleks ta unes külma vett joonud. Ärgates tundis inimene suurt valu sisekonnas ja suri, kui mitte rutulist abi ei saanud. Tubaku lõhna ei sallinud ega kannatanud ussid, sellepärast pandsivad magajad tubakakoti ja piibu magades oma pea alla. Kange piibumees oli ussi sissemineki eest julge. Kord juhtus keegi päeva käes lahtise suuga magaja juure ja nägi, kuidas uss tema suu ääres varitses: tõmbas magaja hinge sissepoole, pistis uss oma pea magaja suu ligidale, hingas ta välja, tõmbas uss pea kaugemale, kuni juuretulija ussi ära lõi ja magaja ülesse äratas.
Selle vastu aitab, kui inimene, kellele tähendatud õnnetus juhtus, kohe hobuse selga istus, niikaua ratsutas, kuni hobune higiseks sai, ja siis hobuse higi omale sisse võttis; see sundis ussi välja tulema ja inimene jäi elama, kui asi mitte kauaks ei olnud jäänud. Enamiste tuli uss peale surma inimese kehast välja. Säärase surnu kirstu lahtivõtmise suures leiti sagedaste uss surnu rindade pealt. Minu vanaisa jutustas, — Laatres, Puldre talus oli karjapoiss Jaak Pahandus karja juures magades haigeks jäänud; karjus hirmsat seestvalu, kuni suri. Usuti, et uss sisse oli läinud. Räägiti ka, nagu oleks ussi surnumatmise juures kirstus nähtud, kuid asi taheti salajaks jätta, et pahandust ei tuleks, et neetud loom õnnistatud maa sisse ühes oli maetud.
Ebausku mina ei pea ega ka sellest ei tea, aga seda, mis inimene oma silmaga on näinud, seda peab ometi uskuma. Kui ma veel veike poisikese-jõns olin ja isa juures karjas käisin, oli meil üks Tuhalane tüdruk Els, vanapoole inimene, karjaseks. Karjamaa sees oli soobik, kus suured sookaela- ja joobikupõesad kasvasivad. Ühel päeval leidsime sealt suure sarapuukarva kirju ussi. Kisa peale tuli Els juure, vaigistas meid, silitas ussi palja käega, võttis teda kinni ja pistis ihupõue, ilma et uss temale midagi paha oleks teinud. Pärast pannud teda jälle maha, lasknud teda ära minna. Usu nüid, mis sa usud! — Nii jutustas ja tõendas praegune Pöögle Kaubi talu omanik Henn Järv.
H III 22, 515/20 < Kroonlinna < Karksi khk., Pöögle, Kaubi — Ernst Kitzberg < Henn Järv (1895).
7) Tohalaanen pandan (pistän) nõgluuisk ütel mehel jala ärä. Jalg akanu ka joonig (joonega) üles paisteteme ja valuten mis hirmus. Suure vaevage saanu ta veel arsti manu, kellel uisasõnu ollu, ken mõtsan kündän. Käsken meest vähä oota, ku ta selle kübene maad ärä künnab. Mees röökin surmavalu, et ta mitte änäm ei jõvva kannate. Viimati saanu maa otsa ja akat arstma. "Kun kottal ta su ärä pand?" küskin arst. Mint siss sinna, kun uisk ollu pandan. Käsken uiska välla tulla, aga ei ole tullu enne kolmantet korda, - siss tullu ku va rangi roorn vällä. Siss käst (kästud) paistetet jalga lakma akate, aga'i jole ka nal'lalt lakma akanu. Viimati, ku õige läbi noomit, ei ole ka kohkil pääsnu, laknu seni, ku mehe jalg paistetsist maha jäänu, ja esi jämmess ja lõhki lännü ku paugati.
H II 22, 516/7 (17) < Halliste khk. - Mihkel Ilus (1889).
8) Lähtrus Niinemetsa einamaal põle keegi veel ussi näind. Rahvas räägib selle kohta niiviisi, et üks vääpealik vanasti suure sõa aeal olla ussid ära kaodand sealt. Sõavägi olnd laagris ja kangesti kuiv aeg olnd, nii et kusagilt põle vett saada olnd kui Partsu allikast. Siis keidud selle allika juures obuseid jootmas. Ükskord uss nõeland vääpealiku obust ja siis pealik ütelnd: ,,Siin ärgu nähku sind ükski silm!" Sellest saadik ongi ussid kadund.
Rahvas pidas sellest allikast kangesti lugu. Talve toodi sealt lähkriga vett kodu ja pesti silmi: siis said silmad terveks. Allikale olid kolmenurksed salispuud peale pandud, ei seda mäletand vanad tudidki, kis need oli pand. Seda nad ikka rääkisid, et siis, kui sõavägi seal olnd, siis olnd allikal veel kaan peal ja lukk ees ja üks pidand üsna vahti seal juures. Ei teistel põle vett antud kui sõavääle: küla kaevud olnd kõik mürgitatud, tahetud sedasi vääst lahti saada. Noh, pealik võtnd siis selle Partsu allika ja seal olnd ainult terve vesi. Sellepärast rahvas usub veel praegugi, et sellel veel on imelik võim iga aiguse vastu.
ERA II 188, 224/5 (53) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu as. < Ridala khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938).
9) Rändaja juut Virtsjärve Jõesuu kõrtsis näidanud raha eest etendust rästikuga. Ta võtnud selle palja käega ja pannud põue. See kordunud mitmel puhul. Viimaks hüüdnud keegi vigurimees rahva hulgast ussi kohta: "V anaema, kus hambad?" - Ja kohe olnud rästik hammastega juudil kulles.
ERA II 186, 349 (6) < Rannu khk., Rannu v., Sangla k. — Eduard Kärp (1938).
10) Kübäräpoodiss kutsuti vanalaiga tood, mis suvõkübärä ehk kao pääl noor vai verrev kaarus oli. Mõnõl uhkõmbal noorõl mehel oli kogonist kolm vai neli korda tuliverevät kaarust kõrvutsikku kübara pääl, mis vanast kogonist esierälisess ehtess peeti. Üts nõidmees käve turgu pite uhkustõh, siug kübäräpoodih ümbretsõõri niigu rõngas. Tõõnõ nõid sai timäga laada pääl kokko ja ütel: ,,Noh, mis taa uhkus sul veel mass?" Siälsamah tõmmas elläv siug uma pää kübärä külest pikka, tsusas nõiamehe silma vällä ja kattõ umma teed. Nõid jäi nuhklusõss üte silmaga, et ta eläjät ilmaaigu vaivas. - Nii nohel vanast tõõnõ nõid töist, a proosta' inemise' saa-as näile midagi tetä'. Nii kõnõli iks mu kadonu imä.
H II 74, 674 (9) < Vastseliina khk., Misso-Viitka - Jaan Sandra < Peeter Sõna (1906).
11) Ükskord poisiksed narrind ussi ja tõrvand ta ära. Uss saand nii vihaseks ja tõmmand eese ratta ja läind nendest mööda mis ulgund, siis tõmmand ennast ümmer ajateiba, nii et teivas läind pooleks mis plaksund.
ERA II 188, 514 (67) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938).
Ussidest vt veel nr. 2, 12:1, 20, 42, 51, 65, 68:7, 80:1, 86:4, 111:3, 142, 198 : 5, 229 : 7, 241: 7.