1) Ükskord juhtund üks mees just sel pääval metsa, ku ussid mättase lähvad. Ta näind sial sis na paelu ussa, et üsa irm akand, ja ronind puu otsa. Ussid lakkund ühte rohtu ja pugend sis mätta ala. Ku ussid viimati ä kadund, sis tulnd mees puu otsest maha ja läind katsund ka, et mis maik sel rohul sis õte o, mis ussid lakkusid. Ja nii ku ta seda rohtu ammustand, nii ta kohe mätta ala pugend. Ei ole enne välla tulnd ku kebadi, sis ku ussidki väl'la tulevad. Läind sis koeu ja küsind, et "kas eeleõhtast erneleent ei ole änam?" — Ta mõtelnd, et ta üheaenukse öö või pääva metses magand.
H II 21, 341 (1) < Tori khk. - J. Tilk (1890).
2) Ühekorra läinud üks mees metsa aiavitsu otsima. Saand ta oma kandame käde saand, hakkanud jälle kuju minema. Häkist vaibund mees ühest kohast maapinnast läbi mitme sülla sövusse auku. Aukus olnd hirmpailu ussisid. Keik ussid hakand kangest kahisema ja liikuma. Keskel olnd üks suur uss, kroen pees. See olnd teiste kuningas. See löönd korra hännaga vastu maad - keik jäänud vagusi. Usside kuningas küsinud mehe kääst: "Oled sa neid loomi tappand?" Mees vastu: ,,Ei, pole mitte!" - "Too siis see puupakk säält nurgast seia!" ütelnud kuningas. Mees toonud paku. Kohe varunud vähemad ussid hulgaldes paku kallale ja närinud paku pihuks-puruks katki. Sis itlend kuningas : "Oleksid sa neid loomi tappand, siis oleksid sa nõnda puruks tehtud. Sa oled meite talvekorterisse juhtund, niid pead sa ka kevadeni, kui meie maa peele liham, siin olema." Mihel ei aitand muu nõu, kut jäändkid sõnna. Tulnud viimaks nälg käde. Näinud, ühes nurkas olnd üks kivi nagu kirve tahk, mida ussid kordamisi noolimas käinud. Mees läind ka katsuma, noolind kivi, nälg kadund ära. Nõnda läinud tali mööda. Kevadel hakand ussid maa peele minema. Saand keik välja läind, pannud kuningas ennast seina nõale lõnkidesse ja käsnud meest välja ronida. Mees astunud ussikäärusid koutu nagu karsast koutu august välja. Saanud vitsad ja kirve käde ja läinud ilusasti kuju.
EKnS 44, 3/5 (1) < Jämaja khk., Torgu - H. Usin (1907).