1) Ühekorra nõelas uss küla vana karjase lehma, kes sellepärast ka ära suri. Sestajast saadik hakkas karjamees ussa taga kiusama. Kui ta iial mahti sai, siis materdas ta neid ära. Ühekorra, kui ta jälle ühe ära tappis, hakkas neid igalt poolt kokko tulema, nii et ta neid änam ära tappa ei jõund. Kõik hoidsivad pead vihatse sisistamisega püsti ja ei lasknud karjameest põgenema. Korraga astus metsast üks hall vana näruses riides mees välja, kepp oli tal käes ja paun selgas. Ta tõstis korra kepi, ja viimane kui uss oli kadunud. "Mina olen usside kuningas," alustas mees juttu. "Minu alamad said sinu üle väga vihaseks selle üle, et sa neile igapäev õnnetusi kaela saadad: ühel langeb õde, teisel vend, kolmandal sõber sinu tugeva kepi all." - "Ja, aus usside kuningas," vastas mees, "üks sinu alamatest tappis minu lehma ja sellepärast materdasin ma neid." - "Kes oma pead sinu vastu sisistamisega tõstab, seda võid õigusega maha lüia, aga kes arglikult pakku põgeneb, see lase joosta! See ei ole mitte õige, et sa terve ussisoo hukka mõistad, kui üks sulle kurja on teinud."
EKS 4° 5, 800/1 (6) < Pilistvere khk., Kõo - T. Kümann < oma emalt Leenult (1888).
2) Kui hussi harja saad ära süvva, sis omma linnu keele' kõik selge. Harjaga huss, too om husside kuningas. Kui too hellü tegevat, siis tulle väega palju husse appi.
Too oli vana Himomäe herr takast Tartu, tema võtnu mõõgaga hussil harja är'. Kioma palon ollu husside kuningas tee veeren suure punatse harjaga. Me isa näidanu, tema istnu kutsari kõrval. Härra löönu mõõgaga. Hari jäänu mõõga pääle. Küsinu: "Mis tollega tetas?" - Kae, see hari olevat nigu kikka hari, punane. Ja teisi husse palju sääl ümbre. Teise' kangesti hoitvat toda, nigu mesilase' hoitva oma emma. Me isa ütelnu: "Härra, see peab ära sööma, siis omma sul maa peal kõiksugutse linnukeele' selge ja sa tead kõik ära." Härra annu hussi harja koka kätte ja ütelnu: "Keeda see mulle är' ja mitte ütte kibõnat ära maidsa'!" Kokk keetnu ära. Pannu piima ja tangu ja tolle sisse. Mõtelnu esi: "Mina mitte ei maitsa kah!" Valanu kastruli seest selle supi livva sisse, et härrale viia, - üts tangutera karanu käe pääle, ja tema lakahtanu tolle ära.
Herr söönu supi ära ja mõtelnu esi: "Nüüd mina ole tark ja linnukeele' kõik omma mulle selge." Lännu siis viinakoa manu. Linnu' laulnuva puie otsan, aga mitte midagi ei ole tiidnu. Ütelnu meie esale: "Linnu laulava, aga mina ei tea mitte midagi, mis na' laulava." Esa ütel, et vast om kokk maitsnu. No sis koka manu: "Kas sa seiet seda suppi?" Kokk ütel: "Es ole maitsnu ütte kibõnatki!"
Ütskõrd herr ütelnu: "Mina lähen Peri mõisa." Ja võtnu koka kaasa. Ja lännü. Kaarna keerotanuva een ja krongotanuva ja linnanu Peri mõisa poole. Herr ütel: "Tea, mis kaaren siin keerot ja krongotas?" Kokk üteld: "Herr, kui me läheme edasi ja sääl on sild, ja silla pääl õkva läheb hobesel kurapoolne edimene jalg katski."
- "Kost sa seda tead?" - "Kaarna ütel, ega mina ei tiia." Ja sõitnuva edasi. Ja õkva silla pääl hobene kukkunu maha, ja kurapoolne edimäne kints olnu päältpoolt põlve katski. Ja herra sai ka arvo, et kokal oli linnukeel selge.
Sis herr kokale pääle: "Kuidas sina tohtsid süvva toda suppi?"
- "Mina es söö toda suppi. Ainult üts tangutera kukkusi minu käe pääle ja mina lakahti keelega ära. Ja sestsaanik mina mõista kõik linnukeele'." - "No kuidas sa tohtisid!" härr ütel. "No käe pääle kukkus see tangutera." Kae, siis lännu süa täis ja tahtnu mõõgaga lüvva. Kokk nakanu pallema. Siis ajanu ära tolle koka. Pärast iks herr viinu tolle koka Himomäele ja lasknu ära tappa. Et "mis tema tiiab kõik ja mina ei tiia mitte midagi."
(Jutustaja lisab juure, et tema isa on seda kõnelend ja see olevat kõik nii tõesti olnud: tema isa on sõitnud härraga ühes, kui ta harja saanud, näinud seda kokka ja hobust ja teadnud seda lugu algusest lõpuni.)
ERA II 63, 119/23 (327) < Põlva khk., Karilatsi v. ja k. - Richard Viidebaum < Ann Pilberg, s. 1858 (1933).
3) Ennevanast, kui ma alles piske äbarik olin, oli siin mede rannas üks veikene raba. Selle raba sees oli üks suur kivi - kaugele oli ta näha juba. Senna kivi alla läks üks suur auk, seal aukus oli alati ussa näha ja nõndasama ka ses rabas, - rahvas hüüdsid teda Ussisoo. Keegi ei julgenud naljalt senna minna.
Üks Rootsi laevamees saand ka sest usside august omal maal kuulda. Kohe peale seda purjetas ta mede randa. Nõudis inimeste käest järele, kus see usside auk on. Jnimesed juhatasid ta ka senna rabasse. Ta läks ka kohe ilma kartmata senna augu ja kivi juure. Ega ta muidu ei oleks julgend minna, tal olid ikka ussisõnad keik käes. Kui ta senna augu juure sai, siis võttis ta taskust ühe ümarguse munasuguse asja, luges senna hulk aega sõnu peale, tõmbas ka veel ümberringi rista täis ja siis laskis auku kaada alla veereda. - Veidi aja pärast hakkas august ussa välja tulema kui puru. Mees seisis augu suu ees, teine jagu ussa läksid paremale, teine jagu pahemale poole ja jäid kõik lasus seisma. Nenda vaos neid hulk aega armetuste välja, nenda et juba mõlemail pool suur riit kui vemlaid oli. Veel ei lõppenud. Mees hakkas juba kartma ja ütles: "Ei tea, missugune see viimne on. Kas mo sõnad aitavad või ei? Ehk suren vaest isi kohe nende kätte."
Nüüd hakkas juba vähemaks jääma. Viimaks tuli üks lumivalge uss ja läks ka kõrvale. Sellejärele tuli üks suur kirju, punane hari peas, augu suu peale ja jäi seisma. Mehe sõnade peale läks ta viimaks ka kõrvale. Nüüd puges mees ise august ruttu alla. All olnd üks suur ilus tare, see olnd kõik kulda ja kallidkiva täis. Ühe hulga aja pärast tuli mees välja, taskud ja põued keik puhast kulda ja kallidkiva täis. Ja peale selle veel üks imelik ussipea-sugune kalliskivi, et kui see kaasas on, siis pole mere peal surma karta; ja selle kivi läbi võib tuult alati sennapoole pöörda, kus tahad.
Kui nüüd mees välja tuli, luges ta jälle sõnu, ja sellepeale hakkasid ussid keik auku tagasi minema. Harjage uss läks kõige ees, siis valge, ja nende järele keik teised ussid, kuni viimseni keik sees olid. Siis laskis mees pahema jala kanna peal augu suu ees kolm korda ringi ja siis läks mereranda, istus laeva ja purjetas minema.
Teine hommiku oli aga see suur kivi, kus usside auk all oli, maa alla kukkunud, ja ussa pole tänapäevani keegi seal näind. Isegi pehme raba asemele saand mõne aastaga kõva rõhumaa. See mees elada aga Rootsis praegugi veel ja olla põhjatu-suur ja kuulus laevade kapten. Seda polla veel ette tulnd, et tuuled tema sõitu takistavad, et ehk mõni laev tema käest hukka oleks läind.
H II 19, 404/6 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - H. Anniko < 80-aastane vanaemake (1889).
Harjaga ussikuningast vt. veel nr. 107, 236; vrd. nr. 239.