1) Metslindude pesi sai iga kevade otsimas käidud. Meie elasime jõe ääres; seal oli pardipesi küll leida, mo vennad käisid aitamas otsida. Kõik küla tüdrukud käisid tedre- ja pardimune otsimas; ega kanamune niipal'lu saand, et pühadeks poistele anda oleks olnd. Poisid käisid ju mune ajamas, kotid kaelas, võtsid vägise, kui ei and. Keetsime ja värvisime siis tedre- ja pardimune, ehk küll mõni muna võis hautud olla, naersime isi: las poiss saab pardipoja!
See oli juba moeks, et tüdrukud poistele mune andsid, aga nal'laks sai vahest eest ää joostud ja peitu poetud. Siis poisid nuhkisid kõik nurgad läbi, et tüdrukuid leida. Oli ju uhkem poiss, kes rohkem mune oli saand; ta võis teiste poistele näidata ja kiidelda sellega. Kudas saadud, see oli ise asi, kis seda pärast änam teadis. Ühes peres poisid joosid tüdrukuid taga ajades kuse-värvi- poti nurkas ümmer, kõik tuba oli haisu täis. See oli siis, kui ma alles noor olin; ei nüüd otsi keegi linnumune keetmiseks poistele.
ERA II 207, 491/2 (27) < Märjamaa khk., Sõtke k. - Emilie Poom < Ann Neimann, üle 70 a. (1939).
2) Metslindude mune sai kevateti küll toodud, tõin isi neid metsast koju ja tõid teised karjalapsed, keetsime ja sõime. Kui oli pal'lu mune pesas, siis sai üks katki löödud; kui autud oli, siis ei sündind änam võtta. Kui vähe mune oli, siis lasti lind edasi muneda. Üks muna sai pesas peetud, siis lind munes ikka juure, ja neid sai tuua, niikaua kui lind munes. Meil käis oja läbi, ja seal kaldal oli parta ränka pesitsemas. Kui noored pardid juba pesast väl'la tulid ja vette läksid, siis sai neid kaikaga maha löödud ja kojo toodud toiduks. Niisama sai koa tedrepesi otsitud ja mune toodud. Kui karjapoisid mune sõid, siis neil läksid kaelad üsna jämedaks ja rammusaks nagu sõnni kaelad.
ERA II 260, 66/7 (119) < Rapla khk., Räbala v., Pühatu k. < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Mari Paaks, s. 1871 (1939).
3) Mo onu Jaan oli kange mees linnupesi otsima, ta kolistas kevateti alati mööda metsi. Ükskord ta valvas pardi järel ja tõi pardi munad pesast ää, pani kana alla hauduma. Kana haudus pardipojad väl'la, aga see oli imelik - kahe päeva pärast olid kõik kadund. Joosid tesed nagu rotipojad, aga kadusid; kana otsis küll, käis ikka lärak, larak, kutsus poegi, aga ei tulnd kana juure. Jo nad metsa läksid.
ERA II 260, 22 (1) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Riidaku k. - Emilie Poom < Liisa Järve, s. 1887 (1939).
4) Mägidel oli üks tiin põldu paerahka. Seal olid lõhutud augud (vist oli sealt millalgi paasi murtud), kus piiluti tetreid. Need paarivad kevadel. Tedre kuked riidlesid, kui läksin vara välja, enne pääva tõusu. Nad käisid metsa sees põllul. Sinna tulid kokku, kus paaritasid. Siis akkavad munele ja siis tulevad pojad. Tedre muneb umbes 20 muna ehk rohkemgi. Leidsin kord tema pesas 24 muna. Kui sa tedre pesa kätte saad, näed pesa, ja tema juhtub sinu nägema, viib munad teise kohta. Neil oli palju pesu (pesi, pesasid), oli kadakaid palju kasvamas. Mune süiakse. Lapsed tõid mune koju, aga ma ei last. Ematedre peab mune peitma isatedre eest, et see peab poegi surnuks nokkima. Kui ema akkab munele, siis elavad lahus.
Tehakse tedre kujud kuke pettuseks. See pannakse lati otsa ja tedre kukk laseb selle selga. Sel ajal lastakse ta püssiga maha. Ematedre peale paaritamist peidab enese isa eest ära.
Püi (põldpüi) peab palju munema mune. Kui panna tema pesasse pulk püsti, siis muneb niikaua, kui pulk kinni saab kaetud, kui pulk munade sisse varjule jääb. Mina ei ole seda proovind, vaid olen kuuld. Arilikult muneb üle kahekümne.
ERA II 272, 26/7 (4, 4b) < Haljala khk., Aaspere v., Sauste as. < Võipere k. - J. A. Reepärg < Jakob Pilli, s. 1857 (1940).
5) Meie rahva seas, nimelt ka Halliste pool, oli veel hilja aegu kombeks suur-neljapäeva hommikul vara enne päeva üles tõusta, noori ja noorukesi, iseäranis aga ka karjalapsi ja teisi müdinaid üles äratada, et siis ruttu nende saatel lähedasse metsa ehk võsikusse minna linnupuid tooma. Vara enne päikese tõusu peavad linnupuud metsast kodus olema. Seda kihinat ja kähinat, mis siis tõuseb, kui noortel unesõba äkki silmilt kistakse ja tuhat tuld taha tehakse, et aga ruttu riidesse ja jalad kinni saada, sest aega kaotada ei ole! Kes siis linnupuud toomata jätab, sel on kevade jooksul halb linnupesade leidmise õnn, aga virkadele naeratab ta alati vastu. Mindakse siis suure õhinaga, vanad ees, noored taga järel metsa, ja jaht kuivade okste ja raagude järel algab, et aga hästi suurt sületäit korjata ja seda siis koju viia ja pajasuu ette riginal-raginal maha heita. Mõni nõukam on isegi kirve pihku haaranud ja annab nüüd kuivanud kuusetüvikule pihta, et nali seda asjalikum saaks. Ja kui sind linnukesed metsas ehk võisikus laulu-laginaga vastu võtsivad, siis seda parem: halba see ei tähenda!
Ja need need linnupuud olivadki! Ja kes neid toonud ei ole, ärgu seda tegemata jätku, kuid enne päeva! Aga kui mõni aasta alles lumi maad-ilma katab ja linnulaulu kuulda ei ole... siis ma küll tõesti ei tea, kuidas ennast tuleks aidata?
Postimees nr. 78, 6. IV. 1911 - J. Ratas.
Linnumunade korjamisest pikemalt on kirjutand F. Leinbock "Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamatus" VIII 1932 (1934), 155-180. Vt. ka nr. 206.