Söögiks kogutakse kõigi merelindude mune. Kihnus pesitseb merelinde vähe. Tavaliselt on kossal, kellele seatakse üles pesakaste, kust aga mune vähe võetakse. Neid koheldakse hoolitsevalt. Peale nende leidub põõsastes partide pesi, rannikuliival külliku, viire pesi. Teisi linde, kelle mune korjatakse: kiives, põldkana (= püü). Kui viimase pessa panna püsti pulk, siis munevat ta nii kaua, kuni munakuhi ulatub üle pulga. Kihnu lähedal väikesaartel pesitsevad veel kullid (-kajakad), tjõl1ud, perssjalad, vaerõd. Hautud mune ei koguta. Kas munad on hautud, seda kontrollitakse vees. Hautud muna tõuseb pinnale. Mune koguvad kalurid püügivaheajal, aga poisikesed korraldavad vahest paatidega munade kogumiseks retki lähedatele laidudele. Poisikesed korjavad ka vareste mune, kuid neid söögiks ei tarvitata, peale mõne "kangema", kes tahab näidata, et tema sööb kõike. Teiste lindude pesi ei rüüstata, vaid koguni kaitstakse. Linnumunadele ei tohi hingata: muidu jätab lind pesa maha. Kes lindude keeled ära lõikab, selle enese lapsed jäävad tummaks. Kodulinde peetakse vähe. Lihavõttemunad ja vastavad kombed on kõige uuemal ajal levinud. Vanemal ajal on peetud rohkesti hanesid. Kuna aga hanid reostasid karjamaa, siis küla ei lubanud neid enam viimasel ajal pidada. Hanid müüdi linna, Riiga ja Pärnu. Jahilindudeks on: "pardid, vaerõd, koslad, luegõd, põldkanad, anid". Muid linde söögiks ei tarvitata. Püütakse püssiga. Paelu ei tarvitata. Naljana nimetatakse inimese väljaheidet "peüdjala pesä". Kui keegi asjata naerab, siis küsitakse: "Kas leüdsid naeruljõnnu pesä või?"
Poisikestel on viisiks püüda kajakaid õngega. Õnge otsa asetatakse värske räim ja pannakse madalasse vette, kust selle püüab ,"kull" ja räime ühes õngega alla neelab. Linde millegiks ei kasutata.
ERA II 269, 317/20 (3-4) < Kihnu - T. Saar (1940).