1) Kõige esimesed marjad, mida metsast korjatakse, on maasikad. Neid korjasid lapsed esimeseks kõrre peale, kui alles nii vähe küpse marju oli, et nõusse korjata midagi ei saand. Siis lapsed otsisid põllupeenardelt, enamist rukkipõllult - neid nimetati rukkiõie-maasikateks. Võeti kasteheina ehk puigu kõrss, pisteti keskelt marjast läbi, nii olid nagu helmed reas. Kui juba rohkem marju küpseks sai, siis käisid neid korjamas lapsed, naised, tüdrukud ja poisid. Lapsed ja vanad naised käisid igapäe, kuidas neil aga aega ja tahtmist oli. Tüdrukud ja poisid, kes igapäev tööl olid, ei saanud muul ajal käia kui pühapäev. Siis küla tüdrukud läksid rühmas marjule. Poisid läksid lõbupärast kaasa; ega nad küll ise marju noppida viitsind, nad küsisid tüdrukute käest. Kui ei antud, siis võtsid vägise. Poisid tegid tüdrukutele kasetohu-torbikud marjade jäuks. Neid tehti pikki pikergusi ja laiu latergusi, mõnigad kolmenurgelised. Kellele poiss ei teind, see tegi ise. Kasekoor tõmmati pealt maha, koolutati torbik valmis, puutikuga pisteti kül'led kokku ja tohust sang peale - oli ilus valge marjade nõu. Isad-emad tegid neid lastele, kes ise veel teha ei osand. Üks isa teind oma tütrele niinekoorest ilusa kausimoodi marjakorvi. Kui tütar metsas teistega seltsis marjul oli, tahtis üks poiss ta käest marju ära võtta. Tüdruk tõrjus vastu, aga poiss püüdis vägise. Üks vanem naine pureles poisiga: "Mis sa kisud vägise, teed veel Liisu ilusa niinekoorest kausi katki!" Poiss vastu: "Mis siis on, kui sitt katki läheb!" Naine kurjustas uueste: "Kudas sa ütled, kudas see sitt on. eks sa situ üks nihuke valmis, katsu, kas saad!"
Karjalapsed korjasid karja juures olles, kui neid leida oli. Maasikad kasvavad kõige rohkem raiestikus. Kui mets on maha raiutud, siis esimesel suil ei ole veel seal maasikaid ehk on mõni üksik, teisel suil on juba üsna palju ja kolmandal suil maa punetab maasikatest; siis jääb nende kasv aast-aastalt jälle vähemaks, kuni hoopis otsa saavad, harva mõne kännu juurest võib neid veel leida. Vanaste oli mõisatel suured metsad ja sealt võeti talvel ehituse- ja muid puid, siis oli ka mõisa metsades alati maasikaid leida. Sõtke küla tüdrukud-poisid käind üks pühapäe mõisa nõmmes maasikal. Kui juba küllalt oli nopitud, siis istusid maha ja hakkasid võidu maasikaid sööma. Igaüks sõi nii palju kui suutis, üks tüdruk söönd niipalju, et pärast oksendand, ja sestsaadik ta pole enam võind maasikasöömise peale mõteldagi. Mõni ei kannata maasikaid süüa, saab maasikarõuged: tulevad ihu peale rõugete-sarnased vistrad, mis kangeste sügelevad, aga varsti jälle iseenesest ära kauvad.
Väga kaugel maasikakorjajad ei käind, ikka oma valla ja mõisa piirides, Linlasi siin ümbruses marjul käimas pole nähtud, on ju linnast kauge maa ega olnd vanal ajal sõiduvõimalusi kuigi häid. Vaesed ja lapsed käisid maasikal ka teenimise mõttes. Ega küll mujale müüa saand kui ligema mõisa sakstele ehk kiriku juure kaupmehe emandale. Üsna vanal ajal ei saadud maasikate eest raha, hea, kui mõisaproua andis vaesele tüki leiba ehk saia. Käisin ise lapsepõlves õega seltsis Puhatu mõisa maasikaid viimas. Vanaproua oli linnast maale tulnd ja tahtnud maasikaid, nii rääkis meile teomehe naine. Läksin õega metsast otsima, leidsime kumbki kohvikruugi-täie; viisime mõisa, vanaproua andis meile mõne sitsiriide tüki titehilbuks ja soovis, et teinekord veel toome. Läksime paari päeva pärast jälle. Vanaproua oli juba linna sõitnud, noorproua ütles, tema ei söö maasikaid, võttis siiski meie marjad ära laste jäuks, pani meile kruugi põhja katkiläind biskviidi puru maasikate tasuks. Hilisemal ajal mu noorem õde viis ka Puhatu mõisa prouale maasikaid, siis juba maksti raha; enne jaanipäeva maksis maasika toop kümme kopik, pärast jaanipäeva maksis viis kopik toop. Et enne rahvas vaesed olid, siis ei olnd neil ilusamat ega puhtamat marjanõu, millega mõisasakstele maasikaid viia. Viidi sama kasetohust torbikuga ehk puukausiga. Räägiti, et üks naine viind ööpotiga prouale maasikaid, et proua seda nähes vihastas ja ütles, et ta niisuguse nõu seest marju vastu ei võta. Öelnud eit: "See üsna uus alles, ega meie põle selle seest söönd, see sai õndsa õpetaja-ärra oksjoni pealt ostetud."
Maasikaid siitmaalt linna viia ei saand: siis ei olnd muud liiklemisevahendit kui hobune vankriga, ja siitmaalt Tallinna reisiks läks öö-päev ära. Kui hobune sammu käis koorma ees, siis läk
sid marjad vankril põrutades puruks ega kõlband enam müügiks. Marju sisse keeta vanal ajal ei teatud ega jõudnud ka talurahvas suhkrut osta. Maasikaid söödi niisamamoodi, nagu nad metsast toodi, mõni sõi ka piimaga. Mäletan veel, kui laps olin, tõi üks saunanaine mu emale maasikaid ja rääkis ise: "Meie toome igapäe maasikaid, paneme kausi sisse ja rõõska piima peale, siis on nii ea ebla süüa."
Maasikatega pea ühel ajal küpsesid ka murakad, siin ümbruses nimetatakse kaarmad. Need marjad kasvavad kõrges rabas. Seal rabas, kus jõhvikad kasvavad vesise maa peal, kaarmad ei kasva. Orgita ja Puhatu maa peal on suur raba - ääri mööda, kus madal maa, kasvavad jõhvikad (kuremarjad), keskelt raba on kõrgem maa, seal kasvavad kaarmad. Kui kevadel on soojad ilmad kaarma õitsemise ajal, siis saab sui marju ka: nende õied on õrnad öökülma kartma, siis ei saa neist ka marju. Kaarmal käisid vanad naised ja lapsed seltsis igal päeval, kuidas juhtus aega ehk tahtmist olema. Käisid ikka rühmiti, üksikult nagu ei julgeta rabasse minna. Pühapäevadel käisid tüdrukud ja poisid suures summas, see oli enam lõbukäik kui marjakorjamine. Siis oli rabamets kõik uilgamist ja kilkamist täis, jooksu võidu marjaivade järel. Kaarmad kasvavad pika varre otsas ja üksikult üksteisest kaugel, suuremad marjad paistavad kaugele oma ilusa värviga, ja iga noppija tahtis ikka suurema kätte saada, - siis oli noppijatel jooksmist, tõukamist, naeru ja nalja küllalt. Et kaarmad kõvemad marjad on, siis nopiti neid kotti, ka korvidesse, poisid noppisid ka tasku. Kotid olid tüdrukutel sellepärast ka soodsamad: sealt ei saand poiss nii kergesti marju võtta kui korvist; oli tüdrukul korv käsivarres, tuli poiss selja takka, lõi kohe sõrmed marjade sisse.
Et pühapäev kõige suuremal arvul marjulisi rabasse meelitas, siis käisid tõsised marjakorjajad ikka laupäeval rabas, sest et siis oli saak suurem. Kel polnd aega tööpäeval minna, see läks pühapäe vara koitus rabasse ja tuli marjanoosiga juba seks ajaks tagasi, kui teised rabasse minema hakkasid. See oli kindel, et esmaspäev rabast marju ei saand. Kui juba paar päeva noored marjad said valmida, siis võis neid jälle leida. Kaarmad kasvavad väga aeglaselt - esimesed marjad on juba küpsed, kui viimased alles õitsevad. Kui nad kauaks varre otsa jäävad, siis lähvad nii pehmeks ja mahlaseks, et ei kannata ära võtta, neid süüakse sealsamas kohe ära. Kaarmaid söödi niisamamoodi, alal hoida ega talveks sisse keeta ei mõistetud. Kui suuremal hulgal marju sai, viidi naabritele ka külaasjaks, kes ise polnd marjul käind. Müügikohti polnd, ja töö ajal marjadega linna sõita ei tasund vaeva. Kaarmad on tahedad marjad. Kui lapsed neid sõid, siis ei söönd nad enam leiba ega muud toitu kuigi palju. Nii olid need marjad heaks toidujätkuks vanal ajal. Kaua need marjad ei lase end hoida, mõne päeva järel on nad tümad, ja kui siis veel seista lastakse, lähvad nad halvaks.
Varsi pärast maasikaid ja viimaste maasikatega ühel ajal valmivad mustikad. Neid nopitakse ka niisama kui maasikaid, aga nii väga ihaldatavad nad vanal ajal ei olnd. Kui juba tuli marjade sissekeedu oskus, siis hakati rohkem mustikaid korjama. Mustikad kasvavad ka rabas, aga mustikaraba on teissugune kui jõhvikaraba, on rohkem heinamaa-taoline. Mustika varred kasvavad põõsas ja on ümberringi marju täis. Valmivad üheaegselt, nende korjamise aeg on siis ka lühike. Ka neid käidi kõige suuremal arvul pühapäeviti korjamas, käisid seltsis tüdrukud- poisid, naesed-lapsed. Kui rabast tagasi tulid, siis oli kõikidel mustad suud marjasöömisest.
Tomingamarju söödi ka, aga neid ei käidud korjamas kojutoomiseks; võib siiski olla, et näljaajal toodi koju. Lapsepõlves sai toomingamarju süüa nii, et suu oli paks, pärast ei saand enam aru, kas oli suu kinni või lahti. Tomingamarja kivid sülitasime suust välja. Ka need marjad värvivad suu mustaks, ehk küll mitte nii mustaks kui mustikamarjad.
Järgimisteks marjadeks on pohlad. Neid hapu marju toodi ka metsast ja söödi niisama vahepalukeseks, eriti lastele maitsevad kõik marjad. Pohli ei käidud niipalju korjamas kui eelpool nimetatud marju, aga kus neid leida oli, sealt korjati ära ka toidu jätkuks. Korjamiseabinõud olid korvid ja kotid. Pohlamarjad said pärast noppimist puhastatud metsapurudest tuulamisega ja pisikesed valged marjad nopiti teiste hulgast välja. Maasikatel, mustikatel polnud puhastamist tarvis, neile ei tule nii kergeste puru sekka, neid saab ükshaaval nopitud. Kaarmatel on õielehed otsa külges; kes sööb, see võtab need küllest ära.
Kõige hilisemad marjad on jõhvikad. Et need tugevad marjad on, siis koguti neid ka üsna rohkeste. Nad seisavad läbi talve head ja oli süüa lastel ja vanadel. Kui kapsaid sisse tehti, siis riputati ka jõhvikamarju sekka, tambiti nuiaga katki, siis läksid kapsad rutem hapuks. Jõhvikal käisid naised, tüdrukud ja lapsed, lapsed siiski vähem: sügise on rabavesi külm ja lapsed õrnemad külma vastu. Poisid ei hoolind suurt jõhvikalkäimisest: hapud marjad pole ju head süüa. Harvast mõni läks siiski tüdrukutega kaasa, aga siis polnd niisugust nalja ega müra nagu suisel marjulkäigul. Jõhvikaid puhastati tuulamisega ja nopiti ka näpuga raskemad purud, mis tuulates sisse jäid, välja. Vanal ajal ei käidud jõhvikaid müümas, söödi kodu ära. Naised võtnud ketruse ajal jõhvikaid endale ligi. Kui lõnga kastes suu kuivaks läks, siis pistis näpuga mõne hapu marja suhu, see olnd heaks karastuseks. Hilisemal ajal viidi jõhvikaid ka Tallinna turule, maksti kolm kopik toobist, pohlad maksid sel ajal neli ja viis kopik toop, See oli umbes kuuskümmend aastat tagasi ja veelgi hiljem.
Marjade jagamisest ei ole teada. Igaüks noppis eraldi ja oli siis iga noppija saak ta omandus. Kui ühe maja lapsed mõnikord marjad kokku panid, siis sõid nad ka seltsis, sedasama tegid ka emad lastega, kui nende korjandus kokku pandi. Mõõtmine toimus toobiga, kui teada taheti, palju marju oli korjatud. Müügil oli ikka toobi mõõt. Jõhvikad kasvavad rabas samlaste mätaste peal tihedalt koos ja maa peal varre otsas.
Oleks veel nimetada pihelgamarjad. Need ei ole küll magusad maiusmarjad, aga söödud ja korjatud on neid ka vanal ajal. Paremad olla nad siis, kui külm on neid natuke näpistand. Neid võetud tortides puu küllest, pandud katuse alla kuiva koha peale talveks seisma. Kui talvel ahi küdes, siis pisteti marjatordid orgi otsa ja ahju tulesse, seal visisesid ja lõid praod külge. Siis võeti välja ja söödi samamoodi; küpsetamine võttis neilt suurema kibeda maitse ja tegi nad jahuseks. Lapsed sõid neid hea isuga, ega talulastel muud maiustust olnd kui sui korjatud marjad.
Peale selle oleks veel nimetada vaarmarjad ja põldmarjad, aga neid kasvab nii vähe, et neid suuremal arvul korjamas ei käidud. Kui leiti, siis söödi kohe ära. Vaarmarjad kasvavad niisama kui maasikad raiesmaal ja kaovad mõne aasta pärast jällegi ära, valmivad maasikatest vähe hiljem. Põldmarjad on mustad marjad, kasvavad vääne kül'les kiviaedade ja varede peal, valmivad sügiseks viljakoristamise ajaks.
Pähkled olid ka vanal ajal tüdrukutel väga tarvilikud korjata. Jõulupühade ajal käisid poisid tüdrukutelt pähklid ajamas nagu lihavõttepühil mune. Pähkleid hakkasid lapsed juba siis korjama, kui tuumed olid alles õunaseemne-suurused. Tüdrukud ja poisid käisid pühapäevadel seltsis pähklel, poisid tõmmasid sarapuud alla ja tüdrukud noppisid pähkled kül'lest oma kaelkottidesse. Kui pähkled metsast koju toodi, siis puhastati nad tuppedest välja, öeldi: hakkame pähkleid lülima. Lülitud puhtad pähkled pandi riide peale laiale ja rehetuppa kuivama - kui metsast toodud pähkled kotti kokku seisma jäävad, lähvad nad hallitama. Küpsed pähklid tulevad kergeste tupest välja, toored on aga kõvaste kinni, neid puhastakse noa abil, lapsed kiskusid ka küünte ja hammastega pähkled tupest välja. Kui pähkled üsnaküpsed on, siis nad kukuvad ise puu otsast maha, pole muud tarvis kui raputa puud - ja ilusad puhtad pähkleid võib maast üles noppida. Noorelt korjatud pähkletel kuivavad tuumed kokku pisikeseks.
Noori pähkleid on siis kergem puhastada, kui neid tupetega seltsis kuivatakse. Kuivi pähkleid vaadatakse veel üle, kas on ussid välja tulnd; siis visatakse ussid ja aukudega pähkled tervete seast välja. Kui kellegil pähkleid niipalju oli, et jõulust järele jäi, siis hoidis teiseks aastaks: iga aasta ei ole ju pähkleid saada. Pähkled õitsevad kevade väga vära, kui alles ilmad külmad on ja puud kõik alles pungas ja sarapuud urvas; siis sagedaste külm rikub pähkle õisi, et neist vilja ei kasva. Kuival ajal teevad ussid pähkletele liiga, nii on arukorral head pähklesaaki olemas.
Ka kibuvitsamarjad on söödavad ja mekivad lastele head, on ka siis paremad, kui külmast näpistada saand. Et neid aga vähe leida on, siis pole nende korjamisest ka suuremat teadet.
Üks marju, sinikad, kasvavad rabas ja pajuheinamaadel väikses põõsas varte kulles. Ka need on söödavad, ehk neist küll suurt lugu ei peeta, aga kui leitakse, siis ikkagi nopitakse ja tuuakse koju sööma tarvis. Kui juba rabas kaarmad otsa lõpevad, siis kaarmaotsijad, kui kaarmaid ei leia, toovad sinikaid koju. Neid kasvab väiksel arvul, palju nende põõsaid leida ei ole ega käida ka sinikate pärast rabas.
Vanal ajal söödud ja korjatud ka kadakamarju. Kui kadakamarjad juba sinised on, siis on nad söömiseks kõlbulised. Õpetati lapsi igapäe kolm kadakamarja ära süüa - siis ei hakka ükski haigus külge. Nüüd õlletegijad otsivad ka marjas kadakaid õllekeeduvee sisse panemiseks. Et marjadest midagi toitu oleks tehtud, seda ei ole kellegilt kuulnud; tahan küsida kõigilt vanemalt inimestelt, kellega kokku puutun, ja kui midagi neilt kuulen selle kohta, siis kirjutan jällegi.
Mo vennanaise ema, kes nüüd surnud on, rääkis mõnikord oma mälestusi, kui ta noorelt teenis Sõtke mõisas toatüdrukuna. - Külalapsed ja vaesed toond marju mõisaprouale, toond puhastamatalt suure korvitäied Ja saand kaks kopik korvitäie eest. Ka seeni toond puhastamalt sama hinnaga. Köögitüdruk pahandand igakord ja kirund: "Va lapsed ja eided nagu tormid! Mis nad aga metsast leiavad, seda toovad kohe mõisa, ma pean siis puhastama!"
Seeni korjasid vanal ajal naised ja lapsed talveseks toiduks. Seened toodi metsast koju ja lõigati noaga juured küllest: siis näeb, kas on ilus või ussitand. Ehk jälle võeti nuga metsa kaasa ja lõigati kohe juurikas ära, ilusad pandi korvi, ussitand jäeti maha. Kodu pesti seened külma veega üle, pandi patta ja kupatati niikaua, kui seened veepõhja läksid; siis võeti tulelt ära, valati keev vesi pealt ära ja pigistati mitmel korral läbi külma vee: kui heaste tahedaks olid pigistatud, siis pandi nõu sisse soola ja lauatükid vaotuseks peale, lauatüki peale pandi kivi, et kõva pressi all, soolvesi üle tõuseks. Kuivalt seened ei seisa kaua, lähvad varsi halvaks. Talvel toodi seeni kartuli kõrva süüa kas niisama moodi, ehk, kellel rasva ehk võid oli, see praadis sellega seeni ehk keetis piimaga. Värskeid seeni tehti niisama kartuli kasteks, aga ikka enne kupatati ära.
Uskumusi ja ennustusi ei ole kuigi palju kuulnud, või ei tule enam meele. Et siis paha õnn on, kui naisterahvas esimeseks vastu tuleb, see on marjule minnes maksev ja ka mujale minnes. Kui esimene küpse maasikas leitakse, siis võib endale midagi soovida, see soov läheb siis täide.
ERA II 260, 22/40 (2) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom s. 1874 (1939).
2) Hilisemal ajal, kui juba suhkur talumajapidamises tarvitusele tuli, hakati ka marju sisse keetma talviseks toiduks. Kõige esimeseks olid jõhvikad talvel, kui piima ei olnd, pudru kasteks. Jõhvikad tambiti kausi sees puulusikaga katki, pandi vett peale ja valati see segu puhta linase riide peale, mis kausi peale oli pandud, vedelik nõrgus läbi riide kaussi ja marja paks pigistati käte vahel riide sees niikaua, kui paks kuivaks jäi; siis pandi riidega tükis teise kausi sisse ja valati veel vett peale ja pigistati uueste läbi riide vedelik välja. Niikaua sai veega läbi pigistatud, kui enam hapu maitset ei olnd vee sisse tulemas. Sest vedelast keedeti pudru kastet, pandi suhkrut ja kartulijahu juure. Haigetele oli ka jõhvikajook heaks suukasteks, ehk mõni marjaiva suus ära süüa oli heaks karastuseks.
Pohlamarjadest keedeti õuntega ehk porganditega segamine keedist ehk - nagu ennem nimetati - moosi. Neid moosikeetmisi õpiti mõisa- ja linnaprouade juures: kui oli mõni talutüdruk mõisas ehk linnas teenimas ja tuli vahest koju vanemaid vaatama, siis ta näitas ka oma oskust, mis väljast oli õppinud. Sellejärel õppisid ka kodused marjadest toitusi valmistama, ja kui ühes peres midagi uudist on tehtud, siis varsi kõik küla teab sellest, kes siis tahab enam teisest alam olla, kõik katsuvad seda järel teha, mis teisel nähtud olema. Ja nii levis kiireste kõiksugu marjakeediste tarvitamine. Tänapäeval ei saa marjad päris küpseks valmida, kui juba korjajad nad metsast ära viivad. Vanal ajal olla jõhvikaid kevade veel rabast võind leida, seisid seal lume all üle talve, aga nüüd viiakse jõhvikad juba siis ära, kui nad alles toored ja valged on.
ERA II 260, 49/51 (8) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k, - Emilie Poom, s, 1874 (1939).
3) Vanal ajal olla poisid tüdrukute käest marju vägise ää võtnd, kui eaga ei antud. Mo mälestuses seda ei tehtud. Kui poisid nägid, et tüdrukud marjule läksid, siis nad tõid poest kompvekki ja tulid ka metsa. Tüdrukutel oli siis juba marju kogutud, ja pakkusid poistele ka. Siis poisid andsid tüdrukutele kompveki vastu. Eks see olnd noorte nali ja ajaviide, või need marjad siis kellegi toidus või ülespidamine oli. Aga kus siis enne noorematel käimisekohta oli, tahavad ju ikka üksteist näha ja tundma õppida.
Kui marjadega sai metsast tuldud, siis sai ikka vastutule jale, kui see tuttav oli, marju mekkimiseks pakutud. Lapsed ja vaesed, kis marjadega raha korjasid, nad ei täidind teistele anda ega nende käest küsind ka keegi. Kus nii väikseid lapsi majas oli, kis veel marjul ei käind, sinna viisid teised omast saagist, kui juhtus rohkeste olema.
ERA II 260, 48 (6) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Riidaku k., Järve t. - Emilie Poom < Liisa Järve, s. 1887 (1939).
4) Mustikamarju tõmmati puukammiga varte küllest väikse korvi sisse. Korv pandi oksa alla ja kammiti marjad sisse. Väiksest korvist kallati marjad suurde korvi. Kodu puhastati marju sõelaga: väiksed purud läksid läbi sõela maha, ja pikemad kerged purud, mis raputades peale tõusid, võeti peoga pealt ää.
Marjul käidi enamast ikka rühmas, lapsed ja vanad oidsid rohkem ise kampa, täied tüdrukud ja poisid jälle ise kampa, aga olid vahest segamine koos, kui marjasaak hea oli. Aramad tüdrukud oidsid rohkem naiste ligi, naesed olid julgemad poissa urjutama, kui nad tulid tüdrukute käest marju ää võtma. Sõtkes oli üks suur uhke tüdruk. Kui poiss ta käest marju tahtis, siis ta ei and eaga poisile näputäitki. Üks poiss võttis vägise tal marju ja ajasid rüselemisega muist maha, siis tüdruku meel sai pahaks ja hüüdis poisile järele: "Mingu nad so sees nii peeneks nagu jahuleem !" Vanem naine ütles: "Eks sa võind tale paar peotäit anda näe, nüüd läksid kõik maha!"
Kadakamarju käidi sõelaga korjamas. Sõel pandi oksa alla ja pulgaga koputati oksa peale, siis küpsed marjad kukkusid sõela, okkad ja muu puru läks läbi sõela maha. Kadakamarjadele pandi keeva vett peale ja linnasejahu juure, siis sai magust ja rammust jooki.
ERA II 260, 67/9 (120-121) < Rapla khk., Kabala v., Puhatu k. < Märjamaa - Emilie Poom < Anna Arjakse, s. 1873 (1939).
5) Ei vanal ajal mõistetud marjadest midagi teha; kudas neid metsast toodi, sedasi neid söödi koa, ega olnd müügikohti, kus oleks marju viidud. Vaesed inimesed käisid marjul ja viisid siis taluperenaistele. Ega siis enne taluperenaised ega talupere aega saand marjule minna. Vaesed toitsid endid marjulkäimisega, neile anti marjade vastu tangu, jahu, leiba ja mis toitu juhtus olema anda. Anti sellesama nõu täis jahu ehk tangu, mis marju täis oli olnd. Pühapäeviti käisid tüdrukud maasikal ja poisid varitsesid seda aega; kui tüdrukutel juba korvid täis nopitud, tulid, võtsid käest ää. Olen isi mitu korda seda näind, kui poisid tulid vägise marju käest ää võtma. Ega nad seda paha pärast teind, nad tulid eaga, aga tüdrukud ei and neile. Kui muud ei saand teha, siis tüdruk ka11as marjakorvi summ! ümmer, isi jaluli otsa, - kui isi ei saa, aga poiss ei pidanud koa saama, kui ta isi ei viitsi korjata. Siis meie koa ei and, näe, võta, kudas tahad.
ERA II 260, 63/4 (116) < Rapla khk., Kabala v., Puhatu k. < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Mari Paaks, s. 1871 (1939).
6) Marjule minnakse tavaliselt hulgakesi, 2-3 pere naised ja lapsed koos. Kuna marjade kasvukohtades on sageli palju us'se, siis pannakse jalga alati villased sukad, et ussi nõelamine läbi ei mõjuks. Marjul lauldakse, lõõbitakse niisama ja püütakse üksteist üle trumbata marjade rohkusega. Kes leiab hea "marjamaa", see n.ö. "nosib" omaette kõik tühjaks teha, ja kui marjad nopitud, siis hõikab teistele nagu pilkeks: "Mina juba marjamaal, teised alles karjamaal!"
Marjul käies riigimetsades kardetakse metsavahti, sest marjul käiakse tavaliselt ilma loata, n.ö. salaja. Teatakse rääkida, et metsavaht võtnud mitu korda karja (hulk) naisi kinni ja viinud siis metsaülema juure, kus siis kõiki trahvitud ja alles siis vabaks lastud. Mõni kaugemalt marjuline pidanud siis mõnikord mitukümmend kilomeetrit jala "maha vantsima".
Suvel marjul käies hirmutatakse lapsi ussidega. Öeldakse, et uss tõmbavat ennast pütivitsana rõngasse (looka) ja veerevat siis põgenejale järgi. Talveti marjul (jõhvikal) käies, eriti aga kevadel kardetakse tulega ümber käia, sest n.ö. "vana kulu" on kerge süttima ja jää pealt võib levida metsagi. Nii pahatihtigi on marjulised heidelnud tulega. "Aukeid" (laukaid) kardetakse, sest paljud olevat neisse uppunud. Ka kardetakse soodes ja rabades marjul käies eksimist, seepärast käiaksegi marjul hulgakesi. Palju üksikuid marjulisi olevat jäänud vanasti kadunuks ja alles hiljem leitud nende pehkinud laipasid. Ka vägistanud vanasti "metsavennad" iga naisterahva, kelle aga kätte saanud.
ERA II 269, 168/70 (39) < Vändra khk., Vändra v., Aluste k. - T. Tammsoo < enda mälestuse järele (1940).
7) Ega marjul niipalju ei käidud kui nüüd. Marjadest ei tehtud söökisi; niisama söödi, kes piimaga, kes ilma. Lapsed ja karjatsed korjasivad alati, kui marju oli, ja sõivad. Vanemad inimesed, kel töö sai valmis, et õli aiga, siis mendi, kes üksi, kes kahe-kolmekeste metsa. Metsad õlid ümberringi ja marjad igalpool kodu ligi, kes siis veel obosega metsa läks nagu nüüd. Siin naised, kel vähem maad harida, korjuvad kokku ja käivad kus maal korjamas. Sügisepuale mennasse obosega Kurtna laagri alla pohla, niisama käiakse Mustlatka suas jõhvikas.
ERA II 279, 174/5 (4) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Pagari as. - A. Männaste < Triinu Suuder, 78 a. (1940).
8) Muiste ei mõistnud taluinimene marjadega muud teha kui sohe pista. Rased naised ei tohtind ka süia marju: see tehja lapsel elus täisi. Kui juhtus mõisa maa pelt marju noppima, mõisnik võttis marjad ära. Nüüd ei ole enam seda perekonda, kus ei ole marju talveks korjatud ja keedetud. Kui olin laps, isa tõi jõuluks ainult pool naela suhkurt, sellest tehti soe õlut magusaks. Ka kohvi ei tuntud taluinimeste juures esiotsa. Kui mõni keetas kohvi, toodi lauale kausiga ja perekond sõid luusikatega nii kui suppi.
ERA II 260, 696/7 (7) < Kaarma v., Hakjala k. - Tiina Õunpu (1939).
9) Kord oli üks Kabli perenaine metsas marjul. Metsa olid üles seatud imelikud vibud, ja ilma teadmata astus naine ühte kohta peale. Kohe langes laeng ja terav nool tungis naise käest läbi, õla juurest. Kogu eluaja kandis naine kätt rätikuga kaelas ja ei saanud midagi tööd teha.
ERA II 269, 374 (7) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - M. Mäesalu < Leida Veide, 14 a. < kasuemalt Maria Kamalt, 58 a. (1940).
10) Kaheksa naist läinud kord üheskoos metsa marjule. Kauase otsimise järele leidnud nad viimaks väga hää marjakoha. Varsti saanud korvid ja panged täis ja naised võtnud viimaseid peotäisi. Järsku tulnud ihualasti naine metsast välja ja röökinud koleda häälega. Naised hirmul, et on mõni tollas, pistnud kõik jooksma, eemalolevaid marjanõusid sinna paika jättes. Nad läinud lähema metsavahi juurde. Metsavaht võtnud püssi ja siis lähtud hulgakesti metsa. Üks naine neist kaheksast oli sääl ja korjas marju. Teiste marjanõud olid kadunud. Metsavaht kuulas naise üle, see seletas: tema on teistest eemale läinud ja kuulnud järsku kisa, jooksnud siia, teisi pole enam näha olnud, ainult üks paljas inimene jooksnud, palju marjakorve käes. Siis läksid kõik nukralt koju. Pärast selgus, et hirmutaja ja marjadevõtja oli olnud seesama üks marjuline. Kui teised metsavahi järel jooksnud, seni ta pannud enese jälle riidesse ja peitnud teiste marjanõud ära, kust pärast salaja oma koju toimetanud.
ERA II 269, 378 (14) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Penu k. - M. Mäesalu < Loreida Raigna, 14 a. < vanemailt (1940).
Marjulkäimisest vt. veel nr. 4, 7, 14 jj. 26:12, 60:1, 74:10, 84, 107:5, 142, 147:7, 152:2, 205.