1) Ühel päeval võtnud jahimees nõuks metsa lindusid laskma minna. Ta laadinud püssi täis ja astunud kodust välja suurte linnurikka laanedesse. Sealt edasi kõndides näinud ta suure puu otsas üht väga ilusat valget lindu. Ta ei olnud enne veel nii ilusat ja valget lindu näinud ning nüüd tõusnud temal himu seda kätte saada. Kohe, kui ta paugu lasknud, olnud tema ümbert paksu suitsu täis, nenda et ta mitte enam sõrmegi ei näinud suhu pista. Jahimees ootanud, mil-aal suits ära väheneks, nii et ta jälle edasi astuda oleks võinud. Aga suitsu ei olnud enam kusagil, vaid jahimees olnud pime ja jäänud ka edespidi pimedaks. Sellest jaost, kes lindusid piinavad, olla siis pimedad inimesed saanud.
H III 19, 570/1 < Paistu khk., Kaarli, Saaremetsa - J. P. Sõggel < Peeter Sõggel (1894).
2) Kütt tulnud metsast, olnud üsna pahas tujus, sest et ühte lindugi maha ei saanud põrutada. Jõudnud ta aga oma koduväravasse, seal lendanud must lind õuest välja, lennanud üsna üle pea. Kütt tõmmanud püssi ja virutanud linnule pihta. Kõmm käinud ja lind langenud. Kütt võtnud linnu ja viinud tuppa. Kui ta lindu aga praadima hakanud, tõusnud see elusse ja pannud lendu. Lendanud õue puu latva; hakanud seal peremeest sõimama. Kütt näinud, mis sündinud, öelnud: "Seda ma näen, see on ju vanapagan ise." Laadinud püssi hõbekuuliga ja virutanud mustale linnule ühe hea müraka. Kohe kadunud lind puu otsast ära ja üks asi kukkunud sohenal puud mööda alla. Pärast seda alganud kütil jälle jahilkäimisega õnn, ja ta tulnud igakord hea saagiga koju. -
E 21015 < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1895).
3) Sest lapumaa kullist jutustakse palju meie pool. Kord läks üks mees metsa tedrejahile; seal aga tuli korraga niipalju tedresid, et neid enam lasta ei jõudnud. Viimaks tuli koa see lapu ehk nõiakull ja akkas kojusid kussitama, aga kojud, nagu teada, ei läinud tema eest lendu. Viimaks sai kull vihaseks ja akkas kojusid virutama. Mees laskis teda esimine kord, aga kull ei teadnudki sest. Siis pani mees preesitilguti kahekorra püssi ja laskis. Nüüd kukkus see kull puu otsast maha, aga ei surnd ära. Küll mees peksis teda püssilaega. Viimaks karjunud tema kui inimene ja viimaks surnud tema koa ära. Nüüd viinud mees seda kulli vana köstrele Preisbärgile näha. Kulli pea olnud nagu mõni muu kullipea, aga tema lõuade alt olla lahti nagu kaladel. Suled olnud temal ümber, aga seest olnud tema hobusesaba-jõhvisid ja tõrvatakku täis, sugugi liha ega verd ei ole temal olnud. Ööldakse, et Lapumaalt suured nõiad peavad niisugusid kullisid välja soatma, mis mööda moailma tedresid kokku ajavad, kunni viimaks Lapumaale; sealt siis soada neid hõlpsaste kätte. Seda kulli ega seda kullilasjat ei ole mina küll mitte näinud, et see enne mind on olnud, aga köstert Preisbärki olen mina lapsepõlves näinud. Aga nüüd on ta koa surnud.
H I 1, 456 (27) < Risti khk.- T. Jaanpärg (1889).
4) Mees läinud kevadi metsa jahi pääle. See olnud õhta. Teised homiku küsima: "Noh, Jaak, kuida jahi pääl lugu läks?" Jaak vastas : "Mis ta läks! Nägin kahepääga kulli, kes mõtusi taga ajas. Oleks ta pisem olnud, siis ta oleks küll mõtused kätte saanud, - ta ei saanud hästi puide vahel lennata, tiivad puutsid kinni; hulga aega kulus ära, kui tiivad lahti sai."
E 43396/7 (3) < Saarde khk., Jäärja - Andres Kuningas (1902).
5) Korra läinud mees püssiga metsa. Kohe näeb, teder puu otsas. Lasknud seitse pauku - teder ei liiguta paigastki, muudkui ütleb: "Lase veel!" Mehel hirm käes, läinud kodu, visanud püssi nurka, jätnud püssiga jahtimise suutumas järele.
E 33997 < Halliste khk., Pornuse v, - M. Polikarpus (1897).
6) Kurat kulliks. - Ennemuiste läinud üks metsavaht metsa nurmkanu püüdma, mis öösel tule juurde tulevad ja siis väga kerge on varjupaigast maha laske. Metsavaht teinud ka tule maha ja jäänud põõsa taha ootama. Varsti selle pääle kuulnud metsavaht suurt kohinat puude latvas ja näinud ka varsti kaks suurt kulli ümber oma tule lendavat. Esimene kull lendanud tule juurde ja saanud kohe uhkeks nooreks herraks ning akanud ennast sääl soetama ikka eest- ja tagatpoolt, varsti saanud aga jälle kulliks ja lennanud minema. Sellepääle tulnud teine kull tule äärde ja saanud uhkeks preiliks, soetanud ennast nõndasammuti ülessetõmmatud riietega. Selle vahe sees oli aga metsavaht oma püssi hõbekuuliga laadinud ja laskis uhke preili pääle, sellest pole aga muud järele jäänud kui natuke sinist suitsu. Natukese aea pärast kuulnud metsavaht oma tagaselja aledat vingumist ja tumedat müdinat. Sellepääle löönud keegi rusikaga metsavahile selga ja ütelnud: "Sa alastamata vanarauk lasksid minu naise surnuks! Nüid ei pea sa mitte ühte looma enam maha saama laske!" - mis ka edespidi tõeks läinud. Pääle selle ei ole metsavaht, et küll tihti ja mitu korda metsas käinud, mitte ühte looma näinud, keda laske oleks võinud.
E 22550/1 < Viljandi khk. - H. Põder (1896).
7) Jahimees läks tedrejahile. Tuli esimene tetr, see oli tedrejuht. Jahimees laskis esimest tetre, aga püss ei akand selle peale. Siis tuli pal'lu-pal'lu tetri ja see esimene tetr tippis seal ümmerringi. Jahimehe püss ei akand, ei saand ainuski maha lasta. Ta ei oleks tohtind seda esimest tetre lasta.
ERA II 283, 256 (5) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu as. < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Anna Arjakese, s. 1873 (1940).