Ühel mõisahärral oli üks tubli kütt, kes hästi linda mõistis laske, aga ühekorraga pööris küttimiseõnn temale selga; sest kui ta metsa läks, põgenesivad kõik ära, kui nad teda suurelt kaugelt nägivad. Mõisahärra oli aga küti käest linda nõudnud, mis kütil aga kudagiviisi võimalik ei olnud. Nüüd tuli kütil kuri aeg, sest herra laskis kütile igapääv kere peale anda ja ütles, et ta linnud kõik ise ära sööb. Kütt ulkus küll igapääv metsa mööda ümber, aga tal ei läinud korda mitte ühte lindugi maha laske. Herra aga andis halastamatta naha peale.
Ühel pääval, kui ta jälle oma keretäie kätte oli saanud, läks ta jälle suure murega metsa, sest ta pelgas, et ta täna jällegi midagi ei saa. Kui ta juba tükk maad sügavale metsa oli jõudnud, oli ta kaugelt mõndagi lindu nähnud, aga põgenesivad kõik juba suurelt kaugelt ära. Edasi kõndides näeb ta puude vahel suure lapsehälli rippuma, kus ka veike laps sees oli ja kõigest jõust kisendas. Kütt läks hälli juurde ja hakkas last kiigutama, aga võta näpust, et laps vagasest jääb, laps kisendas ikka ühtesoodu edasi. Seal võttis kütike ühe vitsakese ja pidi lapsele naha peale andma, et ta ommetegi vagaseks jääks. Aga kütil oli ommetegi hale meel väätikest vitsaga peksa, ta hakkas teda jälle kiigutama, sest ta mõtles, et ta ommetegi isigi vagaseks jääb. Kui ta nüüd tükk aega oli kiigutanud, oli nüüd kanget kohinat kuulda ja tema juurde tulli üks alasti, aga õige suur ja tugev naesterahvas. Ta tänas kütti lapsekiigutamise eest ja ütles: "Ma olen juba eila õhtust saadik oma kraami kokko panemas, sest ma pean siit metsast ära minema Tallinamaale. Ma olen üks metsahalgia, üks inimene, kes enneaegu surma on saanud. Ma pean nüüd niikaua maa peal ümber ulkuma, kunni minu aeg täis saab, kus ma isegi oleks ära surnud. Ja minu kohus on häätegu inimestele tasuda hääga; aga kurjategijat pean ma mööda metsa ümber eksitama ehk muud kurja neile tegema. Ja iga hää teu eest saab minu piinaaeg üks pääv lühendud, aga kurja teu eest kaks pääva pikendadud. Oleks sa minu lapsekest, kes ilma süüta minuga ühes peab kannatama, peksnud, nii kui sul nõu oli, siis oleks ma tõest seda kurja sinule kätte tasunud, olgu küll, et minul kaks pääva piinaaega pikemaks oleks saanud. Aga sa ei ole mitte lapsokest peksnud, siis tahan mina sinu hääd tegu tasuda. Ma tean kõik sinu häda, kuda sa igapääv peksa saad selleperast, et sa mitte lindusid härrale ei saa viia. Aga ma aitan sind sellest kimbatusest. Kas sul on üks tükk nööri kaasas?" Kütt kohkus ja mõtles, et naene tahab teda ära puua, ja kogeles, et on küll, aga väga lühike. Naene ütles: "Sest ei ole viga, otsi aga välja!" Mees võttis nüüd oma põlvpükste seereotste paelaotsakese ja andis seda naese kätte. Naene võttis paela ja sõlmas kolm sõlme selle paelale sisse ja andis kütile tagasi ja näitas: "Kui sa lindu, ükskõik missugust, näed, ja ta tahab ära lennata, siis kui sa tahad teda kätte saada, siis kinnita esimest sõlme, siis jääb tema paegale. Kui ta aga jälle tahab ära lennata, siis pead sa tõist sõlme kinnitama, siis ei saa ta tõesti mitte lendu minna, kuni sa juba kaunis lähidal oled. Ja kui ta siiski ära lennata tahab, siis pead sa kolmandat sõlme kinnitama, siis ei pease ta enam kohegi, kuni sa teda oled tapnud." Mees tänas õppuse eest, ja naene kadus. Kõige lapsega mehe silmade eest.
Kütt läks nüüd jälle mööda metsa ja mõtles: "Peaks ma nüüd ommetegi ühe linnu nägema, ma tahaks ommetegi proovida, mis see naese tarkus aitab." Seal nägigi ta ühe linnu, kes aga kohe ära lennata tahtis. Mees tõmbas nöörijupikese sees esimest sõlme kõvemast kinni, lind laskis puu otsa tagasi. Nüüd läks temale lähidamale. Kui kütt nägi, et linnul jällegi nõu on ära lennata, siis kinnitas ta jälle tõist sõlme. Lind seisis jällegi vagasest, senni kui kütt talle õige lähidale sai. Siis lehvitas lind jälle siivu ja tahtis järsku lendu tõusta. Kütt kinnitas aga kolmandat sõlme, - linnu lendamisekatse oli asjata, ta jäi seisma. Kütt võttis nüüd püssilõksu ja pani palgesse ja laskis ta maha. Nii sai ta õhtuni mitu lindu, mis ta tõine hommiku härra kätte ära andis. Herral aga ei näidanud sugugi südamest häämeel olema linnude üle. Aga sellegiperast ei ütelnud ta muud, kui et: "Sa pead mulle ometegi selle mõtuse ära tooma, mis alati siin minu aias kuuse otsas laulab, ja seda ma ütlen: kui sa mitte teda minule kätte ei too, siis saad sa 150 selga."
Kütt kummardas ja läks härra juurest välja ja hakkas metsa poole minema. Seal kuuleb ta, nii kui igakord, et üks mõtus aias kuuse otsas laulab. Kütt mõtleb: "Ma olen sind küll püüdnud ja oma jalgu sinu parast väsitanud, aga nüüd pead sa ommetegi minu pihku puutuma!" Ta hakkas otsekohe aida kuuse poole minema, et laskmisekauguseni minna. Mõtus aga kohendas ennast juba äraminekule. Seal kinnitas kütt esimest sõlme, mõtus jäi vagasest; aga kui kütt ikka ligemale läks, läks mõtus jälle rahutuks. Kütt kõvendas tõist sõlme, mispeale mõtus jälle rahule pidi jääma. Nüüd sai kütt õige ligi. Mõtus ajas pea õige püsti ja kergitas siivu, et ära minna; aga seal tõmbas kütt mõlemad nööriotsad pihku ja tõmbas kõik kolm sõlme kõvast kinni: mõtus jäi kuuse otsa kui kinni naelutadud. Nüüd saad kütt püssi palge ja tahtis praegu mõtust maha kõmmutada, kui mõtus väga haledast paluma hakkas, et teda pidi elama jätma. Ta ütles: "Ma ei taha enam kunagi kurja teha sinule ega sinu sugule!" Kütt sai nagu südant ja küsis: "Kui sa tahad elama jääda, siis pead sa ütlema, kes sa oled?" Mõtus kostis: "Mina olen sinu herra, selle mõisa peremees. Ma olen alati, kui sa metsa läksid, ennast linnuks muutnud ja sedaviisi olen ma alati tõiste linnudele teadust viinud, et sina tuled, ja sellepärast põgenesivad nemad alati sinu eest ära; aga ma ei taha enam kunagi sinule midagi alba teha, vaid alati hääd!" Kütil oli ka hale süda, ta ei lasknud mitte teda surnuks. Herra aga armastas oma kütti tõeste. Ta kinkis talle tüki maad ja ehitas talle maja peale, kus ta veel praegu võib elada, kui ta ei ole ära surnud.
Kaks metsavahti lähnud metsa mõtusemängule, tõine läinud tõise arusse. Tõine läinud hästi sügavale metsa. Seal nähnud ta ühe õige halli pea ja habemega vanamehe ühe kõvera puu küüra peal istuma. Ta olnud ihualasti ja üks õige suur tatitolak nina otsas ja õige suured mu-id rippunud tal ligi maani. Metsavaht sülitanud niisugust tüütust nähes ja lähnud mööda. Kui ta tõise metsavahiga pärast kokku sai, siis jutustas ta oma nähtust. Tõine küsinud: "Kas sa ta ära katid?" - "Ei katnud," kostnud tõine. Siis ütelnud tõine: "Sa võinud oma kuub seljast võtta ja teda ära katta, siis oleks sul kõik sinu eluaeg põhjatu-hää linnuõnn olnud; aga nüüd ei saa sina enam küll ühte lindugi kätte, otsi sa nüüd niipalju, kui sa otsid!"
Tõine jutt on ka niisammasugune, aga kütt olla oma kamsoniga vana metsahallia ära katnud; siis olnud ta ka kõige kuulsam kütt terves kuningriigis.
H II 29, 591/6 (2-4) < Tartu-Maarja khk. - H. Uus, rätsep (1890).
Metsavaimu õnnesõlmedest vt. veel nr. 241: 12.