1) Vannast käinud taivataat maad mööda ja pakkunud linnusid rahvale. Meie rahvas võtnud küll omale suvess sööta, aga mitte pruukida; soojamaa rahvas võtnud aga pruukida, aga mitte sööta. Seeperast suured linnud rändava, kui siin suvi mööda on, soojamaale.
EKS 4° 4, 61 (2) < Rõuge khk. - Kusta Pettai (1880).
2) Kui looja maaelma teind, siis põle olnd tavas üht lennuteed. Kõik rändlennud, kes meie maalt ää läind talbeks, põle osand tagasi kebade tulla, vaid eksinud ää. Siis saand neid palju surma. Viimaks pidanud rändajad lennud nõu kokku ja saatnud ende keskelt nõukamad vanataadi juure ende ädä kaevama. Eks ninamehed läindki. Seal osand nad ende ädä nii elusasti vällä rääki, et vanaisal akand kohe kange kahju lendudest ja ta pannud valge kanga taeba alla. Teise otsa jätnud kangale meie maale, teise viind aga soojale maale. Seda mööda olnd lendudel kohe hea lennata ega põle änam ää eksinud. Sellest ajast saadik jäänd ka nimeks lennutee.
ERA II 171, 113/4 (835) < Martna khk., Martna v., Ranna k. - August Hiiemägi (1938).
3) Ennemuiste oli Eestimaal old pool rohkeni lindusi, kui on nüüd. Aga üks poiss tuld võõralt maalt, tal old niisugused püksid, et üks säär old sinine, teine punane, ja pikk piits old käe, see old ka pool sinine ja teine pool punane. Ja see poiss lennand nagu lind tedrekarja järel ja ajand need meilt ära. Sellepärast ongi siis nüüd meil nii vähe tedresid. Kui nüüdki veel tedred parves lendavad, siis lorisetakse, et vaata, kas siniste ja punaste pükstega poiss lendab järel ja ajab neid meilt jälle ära.
ERA II 122, 341/2 (64) < Paide l. < Türi khk., Särevere v. - H. Neumann < Maria Laube, 69 a. (1936).
4) Lapi kull käinud vanal ajal Saaremaalt tetri ajamas. Kui tema Saaremaale jõudnud, siis lendand kõik tedred tema juure kokku. Kohe võtnud, kui suur kari juba koos olnud, tagasimineku Lapimaale ette. Nii käinud Lapi kull vanasti tihti Saaremaalt tetri ajamas. Tedred ei kartnud teda põrmugi, vaid imeväel kogunud kõik parves tema ümber ja lendand ühes temaga Lapimaale.
E, Stk 42, 217/8 (44) < Muhu khk., Painasse k. - V. Noot < Jakob Vassiksaat, 70 a. (1927).
5) Korra läinud üks mees rukkimaarja - laupäeval, mil ka pääsukesed meilt ära kaduvad, nagu vanarahvas ütleb, järve ääre roogu niitma. Järve pääl ja roo sees olnud otsata palju pääsukeisi. Pääsukesed lendanud järve kohal roo sees ümberringi ja võtnud ikka nokaga roolehe päält vedelikku, mis nagu kaste sääl hiilganud. Mees katsunud ka seda vedelikku ja leidnud selle magusa olevat. Mees niitnud roo ära ja läinud kodu. Mehel olnud aga aida räästa ala üks vana vene või lootsik ülesse tõmmatud, sinna sisse läinud mees vikatit panema, tundnud aga enesele väga kanget unerämatust pääle tulevat. Mees vaadanud ka, et sääl hästi rahulik koht olnud, ja heitnud sinna magama. Sääl lootsikus maganud ta kunni kevadeni. Siis kui pääsukesed jälle meile tagasi tulevad, siis tõusnud ka mees elusse. Ta läinud tuppa, ja et ta sel päeval, mil ta magama uinnud, just kapsaid söönud, küsinud ta neid veel järele. Mees pole omast magamisest midagi teadnud, tema arust olnud see talvine uni nagu üks öö. Vanarahvas usub nüüdki veel, et pääsukesed roo sees magavad, kus nad hulgakaupa koos olevat. Kes aga sel ajal siis roo ääre johtub ja seda vedelikku maitseb, magab talvel niisama nagu pääsukesedki.
E 29904 < Võnnu khk. - P. Rootslane (1897).
6) Kord oli keegi vanamees kesktalve ajal jõe ääres jääd raidunud. Ta raidunud, raidunud ja leidnud viimaks jää seest kinni külmenult suure ria surnuid pääsukesi. Mees ei teadnud, mis nendega teha; viimaks arvanud heaks pääsukesi tagasi jõesse visata. Et aga seda näha, kas need pääsukesed suvel veel elusse tõusevad, sidunud mees igale punase lõnga kaela. Kui kevade kätte jõudnud, siis pannud mees hoolega tähele, kas sääraseid pääsukesi leida oleks, kelledele punased lõngad kaelas olla, - ja leidnud ka oma kodu ümbert kõik pääsukesed, kelledele punased lõngad kaelas olnud.
E 16614 (25) < Halliste khk., Kaarli v. - J. P. Sõggel < Peeter Sõggel (1894). Sama vt. H III 24, 202/3 (46).
7) Ma ühekorra olin Kärmu kõrtsis; akkasivad sial rääkima, et kägu on talvel kull. Mina ütlesin: "Ei ole õige, mis te räägite. Käul põle küisi, käul põle nokka. Sie ei ole õige. Kägu on ikka oma kägu, tema ei muudu kulliks. Vana jüripääva aal akkab kukkuma!" Käul pidi olema sulane, kis teda süödab. Vana kägu ei süöda ükski lind. Vana kägu otsib teise linnu pesa ja muneb sinna sisse oma muna ja teised munad ajab välla. Ühekorra Kellal linavästrik süötis, ja olen näind, metsaträks süödab teda.
Minu onu oli rukist leikamas, üks lind käind süetmas käu puega. Ma olen näind mitu korda, lennab puute vahel. Einasaud olid, - einasau otsast maha, nokkis - ja jälle einasau otsa, sedasi aina vaatas. Tema sitt lindu kätte ei saa oma lennamisega. Saba ka pikem kui kullil. Kaks-kolm kukulindu oli tänavu siin ümbruses kuulda. Räägu pesi ei old ühti. Ma olen näind lennust - räägib ka viel.
AES, MT 188, 9/10 < Jõelähtme khk., Nehatu v., Rootsi-Kallavere k., Jäätma t. - Kustav Must < Jaan Kell, 84 a. (1937).
8) Sõrve vanarahva seas on veel praegusel ajal usk levinemas, et vanasti olnud nöndanimetatud köuelinnud olemas. Need linnud olnud musta karva ja tikkunud üsna vägisi majade räästaste alla ja isegi elumajadesse varjule köueilma saabumisel. Ning kus sarnane lind varjul või pelgus olnud, sinna löönud köu tingimata ka sisse. Nii olnud ühes peres vanemad kodust väljas ja lapsed olnud üksinda kodus. Korraga tormanud üks must lind lahtisest uksest tuppa ja peitnud end ahjuauku, mida lapsed olivad päält näinud. Kui ema oli koju tulnud, rääkinud lapsed sellest emale. Ema seda kuuldes ajanud kohe linnu toast välja, ja see lennanud lähemasse metsa. Niipea kui köuepilv ülesse oli tõusnud, käinud köva kärgatus ja pikne löönud samasse metsa, kuhu lind oli lennanud, muidugi hävitades viimast. Need mustad linnud olnud, rahvajutu järele, miski kurjad olendid, keda pikne oli taga otsinud ja leidmise korral ka hävitanud.
E 81558/9 (2) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1932).
9) Tabina järveh oli vanast ka üts järvehüübri elänü. Too oli säälne uur antsäk järve-elläi, kiäki tiiä-äs, määnes timä õigõ oll. Ku mändse halva ao oli nätä, sis too hüübri iks tsusas pää vällä järvest ja hüübäs; mitu kõrd järvehüübri hüüpäs, setu ruublit mass tõsõ ajastaga rüävakk, kõnõli iks vanarahvas.
H II 3, 502 (159) < Vastseliina khk. - H. Prants (1888).
10) Jõgede ääres elab üks lind, keda hüüp nimetakse. Tema karjub kevadel jõgedes jämeda häälega, mis mitme versta kaugusele kostab. Vanadrahvas räägivad, et Pilatusest olla hüüp saanud, sellepärast et ta Jeesuse laskis ära tappa. Teda lastud ammetist lahti ja pandud Donau jõe ääre vangitorni suure tõrre alla. Ta ei ole seal mitte ära surnud, vaid muutunud seal tõrre all hüübiks.
H IV 9, 163 (1) < Jüri khk., Nabala - Jaan Saalverk, sulane < Krõõt Jaanus (1896).
11) Hüip on järve vaim, kes järve üle valitseb. Ta on kangeste suur, aga angera moodi. Egas järves on oma hüip - neesammad inimesikid huputavad järvetesse. Ta karjub hermse valju äelega, mis mütme võrsta päele kuulukse.
H II 41, 184 (22) < Ridala khk. < Reigi khk. - Gust. Tikerpuu, Joh. Kõrvne (1888).
12) Raske naine ei tohi naerda midagi: siis jääb see viga lapsele külge. Kui mees naerab, mõjub ka. Siin üks mees võttis naise, tal oli kolm poega ja ükski neist ei saa rääkida. See mees ennemalt lõigand lindudel keeli suust, sellepärast ta lapsed on tummad.
ERA II 188, 514/5 (72) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k. - Enda Ennist < Tüu Eistrat, s. 1865 (1938).
13) Ei pea viimast pead põ1lo pealt ä nopitama õsudes: taeva-aluste linnojägo peab ikka jäetud saama, kust nad siis võtvad. Vanast ajast noppinud vaesed päid järel, kel omal midagi otseti üükest maas pole olnud. Olnud ka enam vilja. Nüüd, kus inimeste ahnus keik ä riisub lindude ja vaeste eest, ei lase taevataat enam ka kasuda endist moodi.
H I 4, 401 (3) < Kaarma khk. - Carl Allas.
14) Lõoke tuleb kohe, kui aga vähe paljast läheb ja ilmad soojast. Siis tulevad kullid, need käivad suure külmaga suure metsa all. Pardid tulevad kõhe, kui vesi on lahti.
ERA II 125, 76 (18) < Iisaku khk., Illuka v., Pühatu k., Mädasõõru t. - Mart Tarum < Mihkel Kalkmann, s. 1861 (1936).
15) Kui kured lendes mitte riitas ei ole, siis öeldakse kolm korda järgmised sõnad, et nad riita läheks: "Riita, riita linnuksed! Suitsed suhu, päitsed päha, kirjud kindad kätte!" Muud tähendust ei tia ma sealjuures olevat, kui see, mis nimetatud.
H III 18, 832 < Karuse khk. < Tõstamaa khk. - A. Niemann (1894).
16) Kurgesid võivat nende sõnadega teelt ära eksitada:
| Eksi, eksi, kurekene, |
| ema ette, isa taha, |
| pojad keeru keske,elle! |
Ja nende sõnadega jälle õigele teele juhatada:
| Teele, teele, kurekene, |
| isa ette, ema taha, |
| pojad keeru keske,elle! |
E 18460 (7) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (1895).
17) Kui sa kullile hüüad: "Kull, kull, kanavaras, pesa põleb, pojad sees!" siis lendab ta kohe tagasi, kartes, et pesa ehk tõeste põleb.
E 28412 (49) < Narva - J. Sirdnak (1896).
18) Vanal ajal, kui kaarna ehk valge lind üle karja lennanu, sis saanu sel päeval karja sean kahju. Kui teda nättu tulevat, sis lauldu nii:
| "Hääd, hääd, valgelind! | Sinu pesa poige täis, |
| Vii kurja sinnapoole, | minu laut lambid täis!" |
| too hääd siiapoole! |
Seda olli perra valvetu, kunas ta tullu, sis nakatu laulma. Kui ta laulu kuulu, lennanu ta mööda. Sis es ole kahju peljata ollu.
H II 30, 265 (1) < Rannu khk., Valguta v. - A. Tobber (1889).
19) Harakas, kui ta inimeste elamu ette lendab ja kätsistab, siis saab ligemal ajal midagi uudist kuulda. Kes metsaäärsetes üksikutes taludes on elanud, see teab, et sellel oletusel ka tõelisus ei puudu. Arvatavasti harakas kõrges lennates näeb ära, kui keegi sinnapoole tuleb, ja annab sellest majasse märku. Jänese jahil, kui koer metsas jänest ajab, võime haraka abi kasutada, nimelt kui kütt koera ajamise lähikonnas kuuleb haraka kätsistamist, siis sealt lähab jänes.
ERA II 186, 70/1 (46) < Äksi khk., Sootaga v. - J. Johanson < Miina Johanson, s. 1835 (1937).
20) Iibiseid ei tohi lasta; kes laseb, see saab õnnetuks. Siis saab seda lindu õnnetusetoojaks nimetud, kui ise talle liiga teed. Kord lasknud üks mees iibise maha, arvand, et on luik. Oli lasknud iibisel vasaku tiiva nurgast läbi. Arvas, et tal raske vaev elada, ja laskis veel kolm pauku, lind aga olnd ikka veel elus. Viimaks tapnud linnu ära. Potsku Viiu, külatark, ütelnud: "See ei ole sulle ää, et tapsid selle linnu, sulle tuleb varsti õnnetus." Mees olnud ise ka kurb, et oli iibise surmanud. Nii olnudki, nagu Viiu arvas. Mees läind paari nädala pärast Kuressaares sõitma jahile. Oli pand püssi laeva äärele. Nagu ta pärast laeva astunud, läind püss lahti ja kuul läind taal vasagust õlast läbi. Mees surnd enne arsti juurde saamist.
ERA II 157, 197/8 (27) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisa k. - A. Raadla < Maria Hermann, s. 1871 (1937).
21) Metstuiul olnd vanasti suur pesakond, kanal olnd just kaks kärnas muna. Metstui ja kana akkasid võitu joosma. Tui ütlend: "Kana, kana, kaatsad maas!" Kana pole sest midagi oolind, joosnd edasi. Kana ütlend tuiule: "Rübepaelad lahti, rübepaelad lahti!" Tui akkand paelu kinni panema, sellepärast kana jõudis ennem joosta, saand tuiu suure pesakonna omale, tuiule jäänd kaks va kärnas muna.
(Jutustaja ei tea lähemalt jutu sisu seletada, mis see tähendab. Ka äi tea, mis on "kaatsad" ja "rübepaelad").
ERA II 201, 294/5 (15) < Karja khk., Pärsamaa v., Luulupe k. - Kaljo Lepp < Aleksei Lants, s. 1857 (1938).
22) Vareste seast võetavat niisammuti nikrutisi kui inimestegi seast. Need varesepojad, kes sui karjades vanade järel käivad ja keda vanad varessed noka vahelt söödavad, need pidavat sügise külmale maale sõtta minema. Ühe talu välja pääle kogunud nad iga sügise sõttamineku tarvis kokku. Kord olnud neil jälle niisugune kogumise aeg käes. Seda pannud vana kütt, kes seal talul elanud, tähele. Kolme päeva perast olnud neid juba musttuhat koos. Kolmandamal päeval näinud kütt, et üks valge vares lennates tulnud. Kui ta mustade kohta saanud, vaakunud ta kolm korda õige valjuste. Sellepeale tõusnud mustad varesed kõik kihinal-kahinal ülesse ja kogunud ennast valge varese ümber kokku. Valge vares olnud kui kuningas mustade parve seas. Kütt laadinud ruttu püssi täis ja pannud vanahõbe-kuuli peale. Valge vares pöörnud pea lõune poole ja vaakunud paar korda. Sellepeale jaganud varessad ennast kaheks hulgaks: muist hakkanud lõune poole lendama, ja teistega tahtnud ta põhja poole lennata. Seda nähes tõmmanud kütt püssi palge ja lasknud laengu valge varese peale lahti. Valge vares kukkunud kui tuustak ülevelt maha. Kütt läinud juure, teda ligimalt järele vaatama, aga mis ta näeb, - tema ees maas ei ole enam kedagi valget varest, vaid vana, poollagunenud viht.
H IV 7, 302/4 < Viljandi khk. - H. Pihlap (1895).
Vt. ka nr. 22. - Sünteesi lindudest eesti rahvatraditsioonis vt. O. Loorits, Lind - eesti omakultuuri ja vaimsuse vapp (Varamu nr. 3, III 1938, lk. 343/57). Linnulaulude registri on avaldand Ed. Laugaste, Die estnischen Vogelstimmendeutungen (FFC 97, 1931). Üksikuist linnulaulest vt. Ed. Laugaste, Välismõjudest Eesti pääsukeselauludes (Eesti Kirjandus XXV 1931, 506/19); Ööbiku laul (Õpetatud E. Seltsi Kirjad I 1932, 120/52); Peoleo-laulu suhteist (ÕESK III 1935, 109/22).