Üks karu tahtis omale pesa teha ja tuli ühe risuuniku juure, kus risulinnu pesa oli, ja tahtis ka sealt omale pesategemiseks raagu viia. Risulind aga palus: "Ära mitte siit võta, siin on minu pesa veikeste poegadega!" ja lendas ise lohakil tiivul pesa peale. Karu sai täis viha ja ütles: "Mina saan aru küll, sa tahad minuga jõudu katsuda. Noh, lähme siis homme Linnumängu mäele, seal katsume ramu otsust, kumbal õigus on teist käskida ehk keelda." Teisel päeval kutsus karu varatselt kõik suuremad neljajalgsed loomad kokku ja oli keskhommikus juba Linnumängu mäel. Ta valitses omale sõjaülemad. Rebane astus välja ja ütles: "Võideldes vaadake kõik minu saba peale; kui saba üleval on,: siis on võit meie, kui saba töllil, siis on hädaohtu karta, kui aga saba maha lasen, siis jookske metsa." Rebane läks teistest eemale mäe otsa ja hoidis saba ülevel. Viimaks tulivad ka linnud kokku, kotkast kuni sääseni, ja sosistasivad üksteisele kõrva sisse: "Ei tea, mikspärast rebane teistest eemal mäe peal seisab ja saba ülevel?" Vapsikas aga Ütles: ,,Ootke, ma lähen vaatama, mis ta seal teeb." Läks sinna ja pistis rebasele saba sisse, nõnda et ta saba maha laskis ja valuga metsa jooksis. Teised jooksivad ka kõik metsa rebase järele. Nõnda jäi võit risulinnule.
E 24877/8 < Vändra khk. — Maria Kuldkepp (1889).