Hani rummal nigu venne jummal: tare palas, aga esi ei mõista vällä tulla (Otepää).
Mis on ani muna varesse kohta (Kursi).
Too om ütskõik, kas hani veen vai parts jõõn (Kanepi).
Noor tütruk piab ühe hanesule pärast üle kolme aja ronima (Haljala).
Ega hani säläh ei püsü vesi (Räpina), Nagu anele viska vett kaela — raputab ennast ja on jälle kuiv (Tartu).
Õpeta kelmi ehk viska ane selga vett (Jõhvi).
Kui ani vett näge, taht ta juvva (Rõngu).
Hanil om küll luine vassar, küll siski ärä tund, mis kivi, mis terä (Vastseliina).
Harak ei sünnü varesega paari (Võrumaalt).
Olõ harak andma, varõs võtma (Vastseliina).
Kes araka kätte animuna annab (Ta-Maarja).
Kes haraka pesa kuulutab kui harakas ise (Iisaku).
Arvast haraka saba kirju, siiski suled sinised, s. o. joobnu vabandus (Vi-Nigula).
See inimene naerab araku ka aiateibasse ära (Rõuge), Um harak (varõs) tsia säläh, ei näe kiägi, ku um susi tsia säläh.
siss kõik hagõva (Vastseliina).
Kui harak aidas, ei kuule keegi, hunt karjas — kõik karjuvad
(Palamuse).
Tütärlaits käigu nii ruttu külän kui arak aidsaiban (Otepää).
Harakal om küll pikk hand, siski ei piireta tedä kunagi ärä (Vastseliina).
K a are n (ronk, vares) kaarna silma välja ei noki (Palamuse).
Kaaren lepib kaarnaga (Saarde).
Kaarnalõ õks kaarnas armas (Setumaa).
Kaaren kasvatab poegi, kuni nad oma teed lendavad (Võru).
Kes kaarnat kasvatab, see silmad kautab, kes nõgest silitab, see käed kõrvetab (Palamuse).
Kaarnakasvataja pangu-i immes, ku silmätsagaja hinnest om (Setumaa).
Kes kaarnale (alatule) kats hääd and (Helme).
Vahi valget varblast nätä saia, siss pääse oks must kaarna ussaida (Vastseliina).
Kalkun tallab varju (Ha-Madise).
Ära kasvata omale kalkunisaba tagaotsa (Helme).
Eks ole kalkun kaevus (S.-Jaani).
Kotkas lendab kõrges pilve all, liblikas maas madalas (Räpina).
Kos raibe o m, sinnä koguva kotka (kaarnad, rongad), täh, auta tüdruku kohta (Kambja).
Üks peab ikka pesakonnast kulliks jääma (Risti).
Kullist ei saa tuvikest (Võru).
Kullil iks kulli poja, tuvil tuvi tütre (Setumaa).
Kullil kulli süä, kanal kana süä, a pahaneda mõistva mõlemba (Vastseliina).
Mine hauka käest veel kanna otsma (Rõuge).
Kes tühjast asja taht saia, um hauka saarnane, kes tuult tallap asjata (Vastseliina).
Kus kulli pesa väga ligi, ega seal kanapojad ei sigi (Palamuse).
Hauka pesähn saa-õi kanapoiga (Rõuge).
Hauka pesä veere pääl lää-ei kanase (Vastseliina).
Mis kurel muud kuuluta ku keväjät (Setumaa).
Kured viivad ühe sööma-aja kaasa (Laiuse).
Kutsu kurge, käse kärge, ära kutsku talvikest: talvik on kuri taplema (Põlva).
Senni kurg kooles, kui soo sulas, s, t, teine ei maksa oma võlga, andja kasvõi koolgu (Urvaste).
Täib kurel oodata, mil soomaa sulaks saab (Ambla).
Kas kurg sõs söömädä, ku herneh nõna all (Räpina).
Mis kurõl viga kõristada, ku erne' nõna all om, s. t, mis rikkal viga elada (Urvaste).
Mis siss kurel viga võõrsil kävvä, kui erne een ja tatrik taka (Otepää).
Ei kurg madalahe mõtsa kae (Rõuge).
Kurg kaes üle madala aia (Rõuge).
Kurg lähäb arva puu otsa: murrab jalaluu katski (Nõo).
Kurg toob kevadel uued saapad (Palamuse).
Kurg tulõ jo kuhä pessä (Setumaa).
Kägu rammutab, lõokene lõikab (Palamuse).
Egä lind aub oma muna, kägu võtab tõise oma (Tarvastu).
Kukulind hüüab ikka iseenese nime (Kihelkonna).
Pole kõik kägud, kes ,,kukku" laulavad (Harjumaalt).
Kägo kavvest kuulusamb (Vastseliina).
Kägu kavvest kuulsa, üle mõtsa mõosa, saap manu — ei massa midagi (Otepää).
Kaugelt um kägo kuulus, mant pal'las ahk tsirgokõnõ (Vastseliina).
Kägu on kaugelt kuulus, saab ligi — teeb kookok (S.-Jaani).
Kägo kavvest hüägi kullus, mano saat — säänesama hündä-händä (Vastseliina).
Kägo one kaugelt kuulus, aga ku juure mine, siis ei olegi suur (Kodavere).
Kägu kaugelt kuulus, kui ligi, siis kanakull (Jä-Madise).
Kägu on kaugelt kuulus küll, aga kui ligi saab, murrab pääsukese ka ära (Ta-Maarja).
Täiendavalt vt. vanasõnu veel O. Loorits, Lind eesti vanasõnades (Rahvapärimuste Selgitaja nr. 4, IV 1938, lk. 111/4).