l) Nahkhiirel peab üks hea omadus juures olema, mis inimestele palju kasu piab tooma, räägivad mittevanad inimesed. Nahkhiir piab kinni püitama ja siis teda üks päev seista laske; teisel päeval peab teda hommiku vara ära tapma ja siis tema veri viina sisse pantama, niisuguse viina sisse, mis punane on, ja siis hästi ümber loksutama ja siis seda viina joodikulle juua andma. Kui üks joodik niisugust viina on joonud, siis peab tema varsi viina-joomise maha jätma ja ei joovat ennast enam iialgi purju. Mõned teised räägivad jälle selle vastu, ütlevad, et see veri peab küll aitama, aga ta ei pea siiski hea olema, sest et selle pruukija ei pia siis enam mitte kaua maa peal elama, mõni paar aastat ja siis surevat ta ära, sest et nahkhiir olla üks kuri-roojane elajas.
H II 14, 592 (5) < Ambla khk., Tapa as. — Ernst Hannov (1889).
2) Kus saarmad jõkke tekkivad, sinna kohta jõkke koguda ka kalad kokku, sest saarma kutsmise ehk vilistamise pääle koguda nad endid sinna.
H III 28, 125 (12) < Viljandi khk. — Jüri Täht (1896).
3) Kui suvel saarmad jõgedest välja veekraavidesse konne püüdma tulevad, siis tähendab see vihmasaduseid ilmu.
H III 19, 467 (36) < Halliste khk. — J. P. Sõggel (1894).
4) Kui nirki nähtakse õues ehk hoonetes, siis ei pidada loomad heaste korda minema. Kui aga teda kaugemal nähikse, siis pidada heaste korda minema.
E 22269 (17) < Ambla khk., Tapa as. — J. Ekemann (1896).
5) Iga majal on majanirk, nii suur kui orav ehk rott. Kui ennast inimesele näitab, tuleb loomade äpardus. Mis karvaline ta on — kui valge, siis seal majas lähvad valgekarvalised loomad korda, kui kirju, siis pead kirjud loomad pidama.
H II 33, 221 (17) < Jamburi < Simuna khk. — J. Silbergleich (1889).
6) Kui oravat maja ligidal nähakse, siis see tähendab tulekahju või tuleõnnetust. Kui orav üle tee jooseb kellegi ees, kes kusagile läheb, siis on sant õnn minejal. Vanal ajal rahvas olla seda väga uskund. Kui mehed läind linna, laadale, veskile või ükskõik, kus tarvis oli minna, juhtus siis orav metsast tulema üle tee, hakkasid mehed kohe kiruma: “Noo, kis sind raibet käskis nüüd metsast väl'la tulla!"
ERA II 148, 54 (25) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. — Emilie Poom < J. Poom, s. 1888 (1936).
7) See ei ole kunagi hea, et orav maja katuksel jookseb: see maja põleb ära. Kord näinud ühe talu rahvas oravat oma maja katuksel, ehmatanud väga ära ning hakanud kisendama ja kraami majast rutuga välja kandma. Kui keik kraam välja olnud kannetud ja maja põlemaminemist oodatud, tulnud suur müristamisepilv ülesse ja hakanud vihma kui oavarrest sadama. Ei siis muud nõu ei midagi, kui hakati kraami jälle tagasi tuppa kandma, sest sita orava pärast ei võinud jo kraam ja inimesed suutumaks märjaks saada ja ära liguneda. Kui ta õige Õnnetusetooja oleks olnud, siis pannud maja sellesama kõrraga põlema, kui ta kraamist tühi oli, nüüd ta seda enamb teha ei või, rääkisivad inimesed.
E 19624 (502) < Rõuge khk. — M. Siipsen (1895).
8) Meie metsades on ka üks nahktiibadega orav. Ta on natukene veikesem kui lihtorav ja ta saba ja jalgade vahel on õhukesed nahkhiire-moodi tiivad. Teda on mitmed näinud.
EÜS V, 831 (6) < Simuna khk., Liigvalla v., Edru k. — V. Rosenstrauch (1908).
9) Kui taevas pilves on ja pilved jooksevad, siis jänes piab arvama, et taevas kaela kukub. Sellepärast ei tohi ta pesast välja tulla. Kui taevas selge ja tähed paistavad, siis tuleb ta pesast välja, arvates: nüüd on taevas vasknaeltega kinni.
H II 38, 47 (3) < Haljala khk. — V. Klaas (1891).
10) Jänest ei tohi magamise pealt lasta: see ei olnd mitte õigus, sellepärast et magajat looma ei tohi tappa, aga jooksu pealt, seal on siis ikka nii — võistlemine.
ERA II 115, 375 (17) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Entse k. < Vigala khk. — A. Samet < Mihkel Reppo, 61 a. (1935).
11) Kes jäneset taht käega kinni võtta, hõigako enne temale:
“Kükkä maaha! Kükkä maaha!" Sis om jänes ka silmapilk käen.
H, Wiedemann l, 305 < Võrumaalt — V. Stein.
12) Kui jänesele, kes eemale jookseb, hüütakse: “Jänes, soolakott perses! (Andestage otsekohesuse eest!) Jänes, soolakott perses!" Siis jääb ta varsti sitsima.
E 78520 (19) < Tori khk. — Läänemaa Õpetajate Seminari õpil. H. Kalbus < A. Kalbus (1934).
13) Rebane arvatasse väga kabal olema, Piäle kabaluse arvatasse temal anide piäle ka üks kahjulik mõeu olema. Varastab ta tervest anipoigesest mõne ära, sis on see anitõug niipaelu rikutud, et nad piäle selle änäm iäste ei sigine. (“Poiges" tähendab linnu ühekorraga väl'laautud pesatäit poegi.)
H IV 3, 474/5 (55) < Suure-Jaani khk., Vastsemõisa v., Järavere k. — P. Johannson (1889).
14) Et rebane kanade ega anede ligi ei tuleks, selleks sai anedel tagumik ja ka jalad said tökatiga ära määritud ja päeval otsal ei lastud anesi vette, nõnda et juba tökat ära kuivas: siis ei tulnud rebane iial anede ligi. Iga kevade küsisid Äesma talupidajad üksteiselt: “Kas oma aned ja kanad oled juba ära tökatand?"
ERA II 205, 408 (16) < Tallinn — Eduard Kriitmäe (1939).
15) Rebaseid soovitavasse kohta meelitada. — Võia saapatallad rasvase sealihaga, mida tule peal on küpsetatud, ja tee peale harvakult tuleb visata väikseid tükikesi küpsetatud ja meega võitud seamaksa. Ja vea küpsetatud kassi, kel nahk seljast ära on võetud, köie otsas selle kohani, kuhu rebast tahad meelitada. Siis tee peenekstõugatud klaasist ja hakitud lihast kuulikesed ja pane nad maha.
ERA II 156, 212 (11) < Räpina khk., Veriora v. — Daniel Lepson < August Udras (1937).
16) Kudas rebane kirpe otsip. — Ütskõrd suve aigu, kui ilm väega kuum ollu, kõndnu üts rebane mööda jõe veert edesi. Esi ollu ta sääl man nii ettekaeja, et keaki talle viga es saass teta. Nii kõndnu ta arvata tund aiga nink tahtnu vahel jõkke minna. Seda lugu kaenu üts päält, kes jõe veeren mõtsan hagu tõstman ollu, Vii-mate võtnu ta suu hainu täis nink nakanu ennast jõkke laskma, Edimelt lasnu ta anna otsa vette, siss iks aigamööda edesi, iks edesi — ent õige aigamööda. Sääl roninuva kirbu iks pääle vee, seni kui rebase kaala pääle. Rebane lasnu ennast jälle enamb vette. Viimate ollu ta ju nii vee sisen, et pallas nõna ots väl'län ollu. Kirbu roninuva nüüd hainu sisse, mes rebasel suun olliva. Äkitselt kastnu ta enda üleni vee alla karlumps nink esi lasnu haina suust valla. Selsamal silmapilgul tullu ta veest väl'lä perve pääle nink pistnu mõtsa puikama, Haotõstja es ole enne sest asjast aru saanugi, mes see kaval loom sääl tennu, kui ta asja perra kaenu. Ta tõmmanu haina tokiga veerde ning võtnu kätte. Oh häda! haina olluva nii kirpe täis, et enamb mees neist vallale es ole tahtnu saia! — Sel viisil otsvat siss rebane kirpe, kui see vana jutt siin kõnelep.
H II 30, 292/3 (5) < Rannu khk., Valguta v. — A. Tobber (1889).
17) Ilves armastab ikke kännu otsas istuda vai mätta pääl. Tea, mis ta sääl kuulab Suurt ilvest kutsutakse susi-, väikest ubailvesest.
ERA II 125, 75/6 (16) < Iisaku khk., Illuka v.. Pühatu k., Mädasõõru t. — Mart Tarum < Mihkel Kalkmann, s. 1861 (1936).
18) Ilves ehk huntilves on Saaremaal metsavaim. Ta olla punane, rebase karva, teise jutu järele igasugune. Karjatseid hoiatakse, kui nad kevade metsades kedagi uhuuk-uhuuk kuulvad hüidvat ehk kedagi vilistavat; ei tohi niisugust häelt vastu hüida, siis tuleb see hüidja ja murrab karjased ära.
Karja kihelkondas, Meiuste külas olla kassisarnatsed loomad neil olnud, kes rohkest nimelt suvel tursakala püüdnud; seda looma peeti vädajasarnatseks tursakassiks, mõrdade ja võrkude seltsis merde pandavaks, kui mõrrad kuival kassiperemehe kodus.
H III 31, 218/9 (8) < Riia < Valjala khk. — Aleksander Valtin (1904).