Kord sadand vihma. “Vaene mees, kes vihma kääs on!" ütelnud rebane ja läind ise püstilükatud äkke varju (Ambla).
Rebane leidnud niine maast ja ütelnud: “Oleks see rihm oln ja võid ka oln, ma sööksin selle heameelega kodara varjus äe, mis seal maas oli" (Hanila).
Rebane läin teed kauda, näin ühe pika asja tee peal olevad, oln ea meel, ütelnud: “Oleks nüid oid olavad, siis sööks ihma ää!" Kui juure saan, näin, et see üks niin oln (Hanila).
Teinekord näljane rebane leidnud teelt rihma ja öelnud: “Sööks küll rihma ära, aga ei ole rasva" ja läind edasi; nälg läind suuremaks, nii et rebane pole suutnud käia enam ja öelnud siis: “Nüüd sööks rihma ilma rasvata ära, aga ei ole enam käes" (Koeru).
Kord rebane leidnud põuasitika, pannud kustund tuleasemelle, et küpsist saada, pistnud siis suhu ja öelnud; “Krõbe oli, on liiga palavat saanud" (Narva).
Rebäne löüs kõrd sitasitige. Tiä nägi, et õõtsilise' tõsõlpool järve kartohkid küdsivä, Tulõvalu paiste ka tiä pääle, ja tiä naas kah siti-ket küdsämä. Käänd iks tõist poolt ja tõist poolt, pand vilinäte hamba ala ja sei krõbisõs õnne är, esi ütelnü; “Olõs veitüsi viiväh-tünnu, vat arki olõs kõrõhtunnu!" (Räpina).
Hiiumaal kord rebane saand sitika kätte, läind Kurimäele ja hakand tuld otsima, kuid pole leidnud; siis löönd silmad välja ja näind korraga Vormsi saarel Saxby majaka tuld; siis ta öelnud: “Oh vot, sest saab nüüd küll" ja pistnud sitika orgi otsa ja öelnud: “Nüüd puhkan niikaua kui sitik küpseks saab," kui ta jälle ära võtnud, sitik olnud kõva, nii et krõbisend; siis rebane öelnud, et “see on mu hooletuse palk", et “ma pole pääle passind aega", ja siis visand sitika eemale ja trööstind end sellega, et “uni on (ikka) parem kui toit ja nälg" (Reigi).
Kinnipüütud kana rebane pistnud rattarummu aia ääres, istund ise otsale ja öelnud: “Nüüd tänan ka taevataati, et mulle süia saatis!" Pärast tänamist hakand kana võtma, kuid see olnud teisest otsast juba välja läind, mispääle rebane öelnud pahase meelega: “Enam ma enne ilmaski ei täna, kui toit juba kõhus on" (Ambla).
Muid loomade kõnelusi vt. O. Loorits. Looduse häälitsusi ja kõnelusi (albumis “Kümme aastat noorpõlve" 1929, lk. 55—69).