1) Kord läinud naisterahvad külvatud lanki marjule. Metsavaht olevat mitu korda keelanud marjulisi lanki marjule minemast, aga marjulised pole hoolinud, ega sellest kuuldagi võtnud. Metsavaht pole tahtnud tundeinimestele protokolli ka teha. Seekord nõud hakanud juba täis saama, kui naised äkki kuulnud puude taga kedagi soiguvat ja imelik must kogu tuli nähtavale, liikudes naiste poole. Naised hirmunud ja pistnud plehku, mõnijagu jätnud nõud tükkis marjadega sinna paika. See metsavaht oli tulnud naisi hirmutama, oli võtnud enese paljaks ja määrinud üleni poriga kokku. Kui ta siis küitsa-küitsa läinud, pole keegi aru saanud, mis loom see on. Naised polevat tükil ajal enam julgenud metsa marjule minna.
ERA II 269, 374/5 (8) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu < Maria Kohv, 47 a. (1940).
2) Külilankis ei lubatud marju korjata, kuna aga sääl kõige rohkem leidus, siis käisid inimesed sääl salaju. Alati oli lank inimesi täis kuhjatud, matsid hulgakesi sisse. Üks mees oli tahtnud ka sinna lanki minna, aga juba metsast näinud, et inimesi on langis ülearu. No siin ei aita midagi muud kui hüva nõu. Kähku pani ta puulehest rohilese tärni otsa ette, tuletukk risti selga ja ongi metsavaht valmis. Ja kähku oligi ta marjuliste ligidal ja hõiskas kõvasti: "Ah te sindred, või mul külvatud langis, ma teile näitan!" Ise hakanud oksi pragistama ja jooksma ja sõimama. Olnud müdin ja kärin, kudas keegi läinud: kes kõhuli, kes selili, kes joostes, kes kukkudes, kes parajasti tulnud põõsa tagant, püksid pooleli maas - kuid minuti pärast oli lank tühi. Hirmutaja ise pidas naeru ja korjas.
Kui üks marjuline vagusi langis oli, siis metsavaht ei olnud nii kuri, vahest lubas isegi lanki jääda, aga keelis ära, et sellest kellegile ei räägi. Aga kui marjulisi hulka oli, siis aeti välja ja tehti protokoli. - Üks Masa metsavaht oli õige kuri olnud. Ta võtnud korvid käest ära ja sõkkunud jalgadega puruks. Mõnikord jälle kallas marjad maha, kuna nõud andis tagasi, ja ajas siis metsast välja. Vahest marjulised teinud, et lähevad ära, aga läinud teist käära jälle tagasi, kui metsavaht eemamale läks.
ERA II 269, 380/1 (17, 2) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Majaka k. - M. Mäesalu < Maimu Allikas, 13 a. (1940).
3) Kord olnud kusagil niisugune metsavaht, kes polevat lubanud nõmmes marju ja seeni korjata. Kui saanud mõne marjulise või seenelise kätte, võtnud korvid ära ja sõtkunud katki.
Kord varastatud sel metsavahil hobune tallist. Uksele oli pandud silt kirjaga: "Korvid, marjad ja seened viisid."
ERA U 269, 383 (19) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Majaka k, - M, Mäesalu < Valter Martoja, 14 a. (1940).
4) Ühel ilusal pühapääva hommikul tuli minu vanem õde nuttes tuppa tühja marjakorviga ja ütles, et metsavaht Priidu Mägi ajanud kõik marjulised metsast välja. Olen ära unustanud, kelle mustikad ta kõige korviga puruks oli tallanud, ja kaks minu tädipoega saanud malakaga mööda selga. Enne arvasid inimesed, et marjad-seened on selle omad, kes neid korjavad, aga sestsaadik oli mõisnik nende peremees. Ta kuulnud metsast laste kilkamist ja saatnud metsavahi neid välja "vuhtima". Selle eelmängu lõppvaatus oli järgmise jõuluema- ehk süütalastepääva õhtul. Metsvahi P. Mägi oli minu isaga suur sõber; ta tuli veel jõulusi pidama, ja purjus olles kiitles alati, et ta olla Saksamaal jälle "rummumetsas" käinud. Ta armsam laul oli järgmine:
Minul on ka üks väikene kaljas.
see käib suid ja talved väljas.
Kaljas kahe mastiga.
ka kapten kerge lastiga.
Muist olen ära unustanud, aga lõppes nende sõnadega:
Siis sai kaljas mäele väätud.
poldid perssest läbi aetud.
lasti kohus pääle tulla.
P. Mägi laulis ja trallitas isaga õlut juues, kui minu tädipojad uksest tuppa tulid. Ka nemad hakkasid laulma:
:,: Las seista mädand mustikad :,:
P. Mägi aimas, kust tuul puhub, läks minu isa selja taha, ja ühest küljest varjas teda höövlipink. Isat nad lüüa ei tohtinud suure suguluse tõttu, ja lubasid ta õue viia, kus mustikaarve taheti tasuda. Aga isa varjas Mägit niikaua, kui enam hädaohtu karta ei olnud. Kui Priidu Mägi vanaks jäi, siis tagandati ta metsavahi kohalt teise mõisniku tulekul, ja oli Oitmel elades inimeste põlgtuse all, sellepärast et ta metsavahiks olles väga vali oli olnud. Suure joomise tagajärjel hakkas tal "suriaigus" (langetõbi) pääl käima. Mägi oli kõrges vanaduses, kui ta metsast surnult leiti.
ERA II 260, 592/4 < Karja khk., Leisi v., Oitme k. - Mihkel Männik (1939).
5) Keegi metsavaht oli õete vali seeniliste ja marjuliste vasta. Ta tahtis valjusega inimestel metsaskäimist ära võerutada, aga see ei aitanud. Ta oli juba paljudel naistel ja tüdrukutel seene- ja marjakorvid käest kiskunud, marjad puruks tallanud ja mõnda neist ka veel peksnudki. Ühel pühapäeval ehtinud ennast kaks tublit noortmeest naiste riietesse, tõmmanud maske ette ja läinud marjule. Kui neil juba kaunis rohkesti oli marju korjatud, siis astunud metsavaht põesast välja ja käratanud nägu pikne selgest taevast: "Või teie sunnikud ei täägi, et mõisametsas ei tohi kõndi, veel vähem siin marju korjata. Siia korvid, te lurjused! Küll ma õpetan teid varssi, kuidas minu sõna siin tuleb kuulata; ega ma koer ole siin igaühe järel jooksma!" Nende sõnade järele küürutas naise käest korvi võtma, aga naine haaras teda käest kui tangidega ja keeras kätt nii, et metsavaht valuga maha vajus. Nüüd tuli ka tõine maskeeritud naine abiks. Nüüd määriti metsavahil nägu mustikamahlaga üleni mustaks, siis kisti püksid jalast, aeti ligidalasetsevast sipelgapesast sipelgaid täis, kuna tõine naine seni metsavahti kinni hoidis. Viimaks tegivad veel raagusivitstega tema tagumiku kibedaks ning lahkusid metsast.
Pääle selle ei julgenud enam see metsavaht marjulistele ega seenilistele lähidale minna. Käis silmnäolt kaugel ja ikka püss ligi.
ERA II 282, 11/3 (243) < Viljandi khk., V.-Võidu v. - J. Kala < E. Ott (1940).
6) See olla millalgi Äesmal olnud, et olnud üks kole kade metsavaht, kes ei olla annud ei oksa ega kändu kellegile, kui ainult mine too mõisast "täht" selleks, et on lubatud. Ka ei ole ei seenelistele ega marjulistele armu annud. Seened ja marjad tallanud seeneliste ja marjuliste käest puruks. Ei ta olla tähele pannud parun Tolli käsukirjadest ega ka härra hoiatustest, muudkui aga seletanud, et tema on terve Äesma valla metsa jumal. Kuid viimaks tulnud Äesma mehed hea nõu peale. Talve olnud ilma lumeta, aga olnud käre külm. Mehed, mitu meest heitnud kampa ja üks öösi läinud metsa ja kukkunud raiuma. Raiumist metsas kuuldes ei ole enam metsavaht püsinud, kui läinud kohe vargaid taga ajama. Kuid vargad võtnud metsavahi kinni ja pannud puu varrukasse nii, et käed jäenud laiali nagu rist, ja toppinud suu samblaid täis. Metsavaht jäetud siis metsa tiheda puude vahele, kust ta nii hõlpsasti ei olla välja saanud. Ja kui ühekorra ta peasenudki metsatihnikust välja, olnud kelmid juba ammu metsast läinud. Metsavaht läinud kodu, hüidnud ukse taga: "Uua, Ee uh ahi!" Naene Juula ei ole sarnast hirmutist enne näinud, ei ole julgenud ust lahti teha. Kuna olnud kange külm ja läinud metsavahile raskelt maksma, nii et olnud kaua aega haige. Ja peale seda härra lasknud teda hoopis ammetist lahti ja pannud uue metsavahi. Seda metsavahti hüütud Äesmal Jäme Jüri.
ERA II 280, 270/2 (30) < Keila khk., Saue v., Aasmäe - Ed. Kriitmäe (1940).