Minu isa käis iga sügise kända kaalumas mõisale. Vahel käisin isaga seltsis, aga käisin ka üksi. Kord isa kaalus kända ülesse ja meie käisime siis katki saagimas. Ja mis oli valmis raiutud, käisime pinusse ladumas, siis kui oli ära kuivand. Mõis võttis vastu ja maksis isale välja ja vedas ära. Seal nägin ühte koledad mängu hundi ja ilvese vahel. — Ma olin seekord üksi. Ma ladusin kända pinusse. Need said heinakuhja või heinasau moodi ümmarguse hunikusse lautud, pealt ots terav, — just nii kui heina saad. Olin parajasti pinu otsas ja laun keskpaika; näen, et suur hunt tuleb otse pinu poole. Mina võtan lahtise kerve ja hurjutan hunti urjõh ja uisutan kervega hundi poole. Ikka räägitakse, et hundi jõud kaub kerve vastu ära. Ei tea, kuida see sel korral oli, aga ilves murdis hundi maha, minu silma all. Ja hunt ei saanud teha mitte midagi, Ma vaatasin aga pealt nende metsaliste võitlust. Hunt nägi mind ja võttis teise sihi ning läks teisepoole sonkides. Sai ta üks sada sammu must eemale läind, kui korraga ühe kõrge kaheharulise männa otsast kukkus kollane kera alla ja jooksis hundi järel ja kargas hundi kaela pealt kinni. Ja tegi ise koledad kisa. Hunt laskis enda mitu korda kukerpalli ja väntsles, aga see loom oli hundist väledam ja mitu korda raplesivad maas. Küll oli see kole vaadata, see võitlus, Mitu korda hunt rabas end lahti, kuid juba jälle oli see kollane loom hundi turjal. Ma mõtlesin, et jookseks ära ja kutsuks püssimehe. Aga kuhu sa jooksed! Küll nad karjusivad — hunt nagu koer larises, kuna kollane larises ja turtsus. Viimaks hunt väsis ära ja tahtis jooksta, aga kollane loom kargas hundi turjast kinni. Ja hunt ei saand kuskile minna. Ma nägin, et hunt enam vastu panna ei jõua, tulin puuhuniku otsast alla ja pistsin jooksu, jätsin kõik oma kraami maha ja jooksin Lassile, et Lassi vanames on püssimees, tulgu lasku maha. Aga vanames ütles: “Mis ta muud on, kes hundi kallale läks, eks see ole ilves. Las murrab hunta vähemaks. Ma olen seda metskassi siin metsas paar korda silmand. Nüüd lammad juba lautas, las teeb huntidele säru: siis kauvad siit ära. Ega ilves inimestele midagi tee, mine aga oma töö juure!" Ma ei julend ikka minna. Siis kui sain ühekorra vanamele hinge sisse, et võttis püssi ja tuli vaatama. Kui sinna saime, oli hundil eespoolt kõik ära näritud ja ilvest polnud kuskil. Hunt oli maha murtud. Teine päev tulime isaga seltsis sinna. Siis polnud muud hundist järel kui aga karune saba ja selgroo kont, kõik oli ära söödud. Aga seda murdjad põlnd kuskil näha. Lugu sündis Lipi nõmmes Äesmal.
ERA II 280, 502/6 (l) < Keila khk., Saue v.. Ääsmäe k. — Eduard Kriitmäe (1940).