Seen — konna kübar. See on tõesti konna kübar, aga mitte et konn teda kannab peas, vaid konn püüab tema varjus omale toitu; sest konnakübar on küll mürgita seen ja mõnes kohas (isieranis venelased) söövadki seda seent, kuna eestlased seda seent ei söö. Sarnane limase pinnaga hall õhuke, peene jalaga seen, vältab kaks päeva ja meelitab kärbseid ja sääska ligi, mida konn oma toidupüüdmiseks kasutab. Nägin oma silmaga, kus konn oli seene all varjus. Aga kui sääsed ja kärbsed sinna peale lasksid ja jalgadega sinna lima külge rabelema jäid, mis seene pealpool pinda, tarvitas seda härra või proua konn oma kasuks ja noppis ilusti seene pealt kohe kärbse ära ehk ka sääse, kes seene peale lasi. Jo selle seenel siis mingi lõhn on või on tal see lima kärbeste ja sääskedele maitsev, et sinna peale lasevad ja konn jälle neid oma kõhutäiteks tarvitab. Seda etendust vaatasin pealt ligi tund aega, kuna konn jäigi edasi passima oma saaki ja mina läksin edasi mõned sammud.
Seal nägin, kui nõeluss (rästik) võitles siili vastu. Seda ka eemalt, sest mina ei arvanud end õigustatud olema looduse loomade tegevuse vahele segada. Siil oli kui kera ussi kaela pealt kinni ja madu püüdis siili ümber end keerata, kuid mingit moodi see korda ei läinud, sest et tema kehakaisutused sugugi siili ümber ei hakanud, sest siili kera ikka veeres tema sõlmedest välja. Ka neid jätsin omapäid ja läksin umbes 1/4 tunni vaatlemise järele edasi. Kuid trehvasin korraga hiigla piraka rästikuga, Kes teab, kas oli ta muidu end soendamas päikese vastu või tahtis ta minna oma sugulasele appi, kuna arvas paremaks minu kui inimesesugu esindaja eest põgeneda. Lasksin ka mina teda minna, sest ega minul ei ole õigust teda metsas häävitada, kuna ta ju oma elu hoides, kui mind märkas, kohe põgenes, ja kaunis kiirelt, nii et ma ei olegi nii kiirelt üht nõelussi näinud põgenevat.
See oli, kui ma poisikene olin ja marjadega ja seentega endale tasku- kui ka ülespidamiseraha teenisin, Kes oli perekonnaga metsas, siis seda huilgamist ja kisa metsas! Ja kui juba päike hakkas vajuma, siis oli juba ka korv või plekkämmer marju täis. Ja see oli ka päevane norm. Pidi ju ikka virgalt laskma näpud käia, ega marjade ja seente korjamine polegi nii üsna lõbuasi, teeb seegi töö selja ja käed haigeks ja näpud kibedaks. Ja peab ka hästi ettevaatlik olema, sest rohu sees ja marja lehtede ja varte all võib ka rästik peidus olla. Ja kui see salvab, siis peab juba eluga rehkendama, kui ei saa varma abi. Sest see loom on igal pool, niihästi kuival nõmme peal kui ka niiske soo peal. Kuid tema muudab oma värvi ikka maapinna järgi. Kuid inimese silma ta võib petta, aga kärpi, siili, nirkisi ja kulli tema petta ei saa. Kord marjul olles nägin, kui suur kull laskis kui kuul kohinaga maha, ja kui üles tõusis, oli uss nagu ohelik kulli küünte vahel. Kull läks oma saagiga otse üle minu, kus mina teda hästi nägin.
Räägivad metsavahid, et ka rebasehärra ei pea just rästiku eest tagasi põrkama, vaid kohe peab võitlusse alustama ja peab ikka reinuisanda võit jäema. Seda rääkis minule Ruila Sopsu metsavaht Jaan Petlem, kes oli minu vanaema õemees, suri 1910. aastal 71 a, vana. Toon sõnasõnalt tema jutustuse. — Sie olli ühel palaval ajal. Ma läksin loole heinamoale, sest ma'i taht enam minna metsa: oli ju marjanaisa taga aetud. Juan oli poaril vanamuril marjad puruks käest löönud, ega nad enam siis ei julenud tulla. Ma läksin meda aja jeart, löön silmad üle aia ja näen otse metsa sihi pial: rebane hiilib nagu koer lindu. Ma'i taht teda irmutada, jäin põesa taha seisma ja voatan, mis ta nüid passib. Näen; pikkamisi roomab suur nõeluss. Rebane läeb tasa-tasa ligemale. Ja korraga karnäuh! ja tieb rapa-rapa-rapa nagu koer, kis on õppinud ussa kinni võtma. Ja siis laseb suust lahti, voatab, aga uss ikka vingerdab. Ei, kargab utest kallale ja tieb veel rapa-rapa-rapa ja piab natuke aega hammaste vahel. Laseb lahti, istub natuke ja voatab. Siis võtab moast ussi hammaste vahele ja kadus kuusetihnikusse.
Peale nende loomade on metsas marjulistel ka trehvanud vastu põder, kuid see ei ole kardetav. Aga siiski, ega tohi ka liig julge olla, kui on emapõdraga ka pull kaasas ehk ka põdrapaaril vasikas kaasas. Siis ole tasa ja ettevaatlik, sest paaritades ja vasikat kaitstes on põdrapull tige ja häda, kes tema jalahoobi saab! See on ka kohe kadund elu. Ei ta seal küsi inimesest ega ka metsloomast, Hundi lööb ta maha ühe esimese jala hoobiga.
ERA II 280, 118/26 (5) < Keila khk., Saue v., Ääsmäe k. — Eduard Kriitmäe (1940).