l) Korra kevadel, maikuu algul, sõitsime suure jahilustiga maale snepijahti. Laia laant mööda rändasime teatud kohale, kus sneppide lendamisekoht oli. See oli põlises laanes, kus vahel lai lagendik oli. Teises servas oli madal padristik ja selle ees madal lehtpuumets. Lagendiku peal oli ilusad raismikud, mis kena noore haavametsaga olid kaetud. Senna lendasivad õhtu pääle päikese loojamineku snepid. Õhtu ei olnud just kõige kohasem snepijahiks. Oli natuke jahe ja kevade oli hiline ja hämarus läks ruttu suureks. Sneppisid lendas vähe. Mõned eksemplarid ainult. Eemalt kuuldus juba hüüded kaarr, kaarr, kaarr, ja aeglaste tiivalöökidega liuglesivad nad üle peade raiesmiku kohale, kus neid osavasti trehvatud laengud surmasivad. Saak ei olnud suur, sest et ruttu pimedaks läks ja sneppisid vähe lendas.
Pärast seda sõitsime kalapüügi juure, mis mõni verst soodest läbivoolava jõe ääres oli. Kohal, kus ühtegi inimesehinge näha kändude või juurte vastu komistamisest, vees käies mitte sulistada, sõnaga: hoiduda kõigest, mis eraldab inimese käimist looma omast. Jõudnud kohale, oodata vaikselt päikese loojakut. Kui siis põdra röökimist pole kuulda, tuleb hääle järeleaimamisega alata, alul tasa, sest loom võib läheduses olla, siis järk-järgult häält kõvendades, Häälitseda pikemate vaheaegadega (5—10 min.), alul kõrgema, noore põdrapulli häälega, sest madala, vana pulli hääle pääle nooremad igakord ei tule või lähenevad tasa, hiilides. Vastab põder, valida kiiresti sobiv koht laskmiseks ja laskevalmis olla. Soovitav häälitsemise aeg on siis, kui põdrapull röögib või liigub; seisab ta ja kuulab, siis vait olla. Eemaldub aga põdrapull, siis on ta koos lehmaga ja vastast kartes ajab lehma eemale. Sel puhul tuleb kiiresti järele minna, seejuures tihti ja kõvasti röökimist järele aimates. Kui häälest tundub, et tegemist on vana põdrapulliga, siis võib häälitseda madalama häälega ja vahete-vahel murda oksi ja põõsaid. Säärane kiire ja energiline pääletung ei peleta vana põdrapulli eemale, vaid ainult ärritab, vihastab ja ägestab teda, mistõttu ta lahkub lehmast ja tormab otsima vastast.
F. Reidolf, Jahinduse käsiraamat (1938), 28/9. Parima sellelaadilise käsiraamatuna eesti keeles see teos sisaldab rikkalikke andmeid ka muude metsloomade ja -lindude kohta. Põdrajahist vt. veel nr. 192:1, 200:6, 202 jj., 217, 220:4, 233.