1) Kui vanast nimepaneja lännu, seisnu läti naene paju põõsan ja kiskunu niitsi. Nimepaneja küsinu, kes sääl on. Temä ütelnu: “Mina olen karu.” Siss vastanu nimepaneja; “Nu ole siss päälegi karu, ku sa ennast olet karust nimetanu.” Sellest om saanu siss karu.
H II 29, 393 (63) < Tartu-Maarja khk., Kavastu k. — Johan Mägi (1890).
2) “Karutõbi.” — Üks raskejalgne ema läind kuhugile hobusega. Seitse karutantsitajat tulnud vastu. Hobune hirmsasti kartnud, tahtnud lõhkuma hakata. Naine sellest ehmatand. Kui laps sündind, olnud “kolmest kõver” ja käind karu moodi. Olnud üks värdjas ja elanud kui metselajas. Kui looma näind, siis tunnud sellest häädmeelt. Inimese moodi pole rääkind, vaid mõmisend kui karu. Pää olnud ka ebaharilik ja välimuselt üldse veider. Käidud mõne arstile ka näitamas seda last, kuid arstid pole osand teda aidata kuidagi. Suitsetet teda karu karvadega” see pole ka aidand midagi. Eland ta 19-aastaseks, siis surnud ära.
ERA II 6, 522 (17) < Rapla khk., Kabala v. < Märjamaa khk. — Richard Viidebaum < Mari Vakermann, 67 a. (1928).
3) Ükskord old Päinurme suures külas ühel perenaisel poeglaps. Ja karu käind selle peremehe kaeranabrade kallal kaeru söömas. Ja juhtund emane karu olema, kel alles pojad on imend. Ükskord magand seesamma karu jälle peremehe kaeranabra jaa-res ja perenaine läind väl'lale minema ja laps old süles. Perenaine näind, et karu kaeranabra jaares magand. Ta lausund karule raske une piale, sest see perenaine osand lausumese sõnad. Siis läind ta lapsega karu juure ja last lapse sial karu nisast piima imeda. Ja tuld siis ära. Kui see laps on meheks kasvand, siis on ta küll koa väga tugev mees old; ühe kääga ilma teiste aitamatta tost ta moast kohe seitse vana vakka ernid selga. Aga suu on tal alati ila joost nagu karulgi.
H II 39, 303/4 (427) < Koeru khk., Vaali v. — Hans Anton Schults (1890).
4) Ühel emal õli üheksa-aastane poig Juhan. Ja ema nägi unes, et poig pani suurele kuerakrantsile nüeri kaela ja toi kodo. Isa kuulutand, et eks poiss ikke karu kodo tua. Poisike võttaski ükspäiv isa püssi, kutsus kuera kaasa ja läks metsa. Eks leidand karu ja last. Kogemata trehvandki iast ja karu langend maha. Juhan kutsus isa karu kodo vedama. Kus sie estest ei usu; ärä viimast laks ja eks õidki. Juhanist saand suur karu kütt. Kaheksatõisitkümme tükki tappand oma elus. Viimasega maadlend siin Kaatermu metsides ja karjund appi. Äre külerahvas kuulled ja menned päästaned äre karu kääst.
ERA II 166, 513/4 (30) < Jõhvi khk., Illuka v., Kaidama k. < Mäetaguse v. — Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1873 (1938).
5) Üks Lohusuu vallast Ranna-Piilsi külast Valge Mihklil elanud, kes kevadeti teatud ööl väljas tähelepanelikult kuulas; siis olevat kuulnud erilist karu häält, mille järele ta alati olevat toonud karu pesast omale poegi ja kasvatanud neid iga kevadel.
ERA II 135, 264 (24) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutuska t. - Meinhard Särg < Johan Särg. S. 1849 (1937).
6) Kord viind karu emamaalt ühe veikese lapse oma pesasse poegade juure. Inimesed otsisid last taga ja kuulsid lapse rääkimist: “Kuts, ära tee! Kuts, ära ammu!” Laps toodi ära ja karupojad, kolm tükki, viidi Tudu mõisa, kus olid vabana kui koerakutsikad. Nad käisid ka tubades ja akkasid sakste laualt sööma. Viimaks läksid tigedaks. Nad pandi alla keldrisse kinni ja lasti mõne aja pärast maha.
ERA II 176, 414/5 (4) < Haljala khk., Aaspere v., Sauste k. — J. A. Reepärg < Maarja Kurs (1937).
7) Üks väikene tütarlaps korjanud metsast sinikaid. Käis müimas. Korraga näeb karu sinikate põõsa vahelt üles tõusvat, ise oiab esimest käppa õieli ees ja mõmises mõhõhõh! Tüdruk koh-kus kõledast! ja pistis plehku kodu.
Järgmisel päeval läheb jälle marjule. Ei kartnud, sest karu teda ei ajanud taga. Korjanud, korjanud marju. Korraga tõuseb karu jälle põõsaste vahelt üles, liginenud kahel jalal lapsele mõmisedes ja oidnud esimest jalga ees õieli ja näidanud seda lapsele. Laps vaadanud jalga. Jalg oli paistes; umbes, mädanes, — kasvas. Pind oli jalas. Laps jooksnud kodu, toonud pastlanõela ja lasknud mäda välja.
Kolmandal päeval läinud jälle marjule. Nüid ilmunud karu, mesipuu süles. Tütarlapse juures visanud mesipuu täie ooga maha. nii et see purunes. Seest oli see täis mett. Karu andis mõmisedes märku lapsele, et söö! Laps sõi ja pani kärgesi korvi täis ja viis kodu. Kodus päritud, kust ta saanud mee. Tüdruk jutustanud loo, nagu ta oli. Sääl aetud mehed kokku ja mindud metsa-sohu karuda püidma. Aga ei leidnud; karu oli kadunud.
Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud.
ERA II 196, 6061/8 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. < Rakvere — Priidu Tammepuu < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1937).
8) Küünlapäeva aal karu käänab tõist külgi. Ku ta magamest tõuseb, siss om ta paks ja rammus. Paari nädali päräst jääb kehväss. Vat, pesän tema imeb käppä. See rasu aab ju siss rammusass.
Ora mõisan karupoig olli kinni püüt. Ku aastane ollu, siss mängin poisikestega ilusti üten. Ku poisike tema alla viskan, siss ollu vihane; ku tema poisi, a siss ollu ää meel. Teiba ümmer tantsin ikki kappadi-kappadi, kappadi! Peremamseli võtnu tagat sellä salaja kinni ja visanu tiiki ku summdi. Söönu tene üten põrsastege, Ni põle tad künä manu lasnu. Siss lükanu küna ümmer üten söögige. Esi ollu kangeste rõõmus. Ollu tal aga ää meel küll.
ERA II 124, 316/8 (28—29) < Saarde khk., Voltveti v., Reinse k. < Paistu khk., Holstre v. — Leili Takk < Johann Balzer, 68 a. (1936).
9) Karud elavad, nagu teada, suurtes metsades ja teevad seal oma röövitööd. Vahel võtvad nad ka vaevaks sealt välja tulla, mesipuid mus'utama ja kaerapõldusi katsuma. Aga kui sügise kätte jõudvat, siis tegevat nad omale talvekorteriks sammaldest pehme koopa, söövat üht niisugust heina või rohtu, minevat siis koopasse, lamavat maha ja hakkavat oma esimest käppa imema või lutsima. Ja nõnda lamavat ta kuni kevadeni.
Seesugust juttu kuulnud ka kord üks mees, läinud sügise metsa ja vahtinud järgi, missugust rohtu karu enne talvekorterisse minekut sööb. Näinud ka õnnekombel ühe põõsa varjust, missugust ta just söönud. Otsinud siis omale ka niisuguse rohu ja söönud nalja perast ära (tahtnud katsu, kuidas mekib) ja hakanud kodupoole minema. Koju jõudes tunnud ta ennast nagu uimase olevat, roninud sellepärast siis üles tare peale ja heitnud sinna õlevirna sisse magama. Kui kodurahvas leidnud, et meest kuskil ei ole, otsinud ja kuulanud nad teda igalt poolt, aga ei ole kuskilt ta jälgi leidnud, Kevade kui juba õled tare pealt lõpma hakanud, leitud mees räästa alt õlgede vahelt, kus ta, peial suus, kui kuivatatud kiiss sirutanud. Peial olnud kui lehma nisa pehmeks ja peenikeseks imetud. Ta toodud tarepealt maha, hakatud leemsööki andma ja varsi olnud ta jälle mees kui ennegi.
E 2793/5 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. < H. Pihlap (1893).
10) Karu kõne. Vanal aal on loomad ja inimesed üht keelt reakind. Siis üteld karu: “Kui inimene mulle järsku vastu tuleb, siis ma ehmatan, ja soan äkkvihaseks ja murran inimese ära. Aga kui inimene mulle pikkamesi vasta tuleb, siis ma hakkan inimest häbenema ja lähän eest ära kõrvale ja ei murra inimest ära.” — Nii on karu isi ennemuiste reakind, sellepärast ei tohi inime iialgi järsku karu vasta minna, vaid piab enne jaalt tegema, kui ta karu eemalt nääb.
H II 39, 560 (584) < Koeru khk., Vaali v. — Hans Anton Schults < ühe vana taadi suust (1890).
Karust vt. veel nr. 7, 17, 47:4, 99:3.