l) Vanastele läinud keegist noor naine heinu poisma metsa. Naine olnud aga rinnalise lapse imetaja olnud. Kõrraga tulnud naine kodu tulema, kui karu vasta tulnud ja naise pehmesti kinni võtnud. Naine kartnud küll esite väga, aga kui näinud, et karu teda kergesti edasi metsa kandnud, siis ei olnud temal suuremat hirmugi. Pea jõudnud karu oma pesa juure, kus kolm poega sees olnud, ja pandnud ka naise poegade seltsi oma pesasse ja kisknud naisel rinna paljass ja säädnud pojad nisade otsa imema. Karupojad imenuva naise nisa ja pärast igapäev nõnda, kuna karu. naisele seda ja teist söögiks kodu kandnud ja millede huikas karu viimaks ka terve mehipuu meega toonud. Naine söönud, mis karu kodu toonud, ja imetanud karu poegasi. Ühel korral tahtnud naine kodu pageda, aga karu saanud järgi, toonud tagasi ja peksnud naist peenikeste lapsevitsadega. Pärast seda läinud ikka naisel õnneks karu ärakäimise ajal oma kodu põgeneda. Arvatakse siis, et karu naisest on saanud ja naise rinda teadis ja naise oma poegade imetamiseks metsa vei, kuna enesel rinnad poegade imetamiseks ära rikutud olnuvad.
E 4027/8 < Oudova, Sträkova < Põlva khk. — J. Tamm (1893).
2) Vanast olnu' siin Sõmmõrpalu Soekõrtsi jaon pal'lu kahrõ. Ol'l naistõrahvas lännü' Soesuu pääle viisoniitsi kiskma ja kahr tulnu' manu' ja veenü' naistõrahva ümma pessa. Es lasõ ar'. Ol'l naistõrahval kahruga' lats. Lats ol'l jo käe perän kõn'dja, kui pässi ar' too latsõga'. Tõõnõ pool' näku ol'l latsõl karvanõ, tõõnõ pool' sille.
ERA II 259, 301/2 (7) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Tappoja t. < Põlva khk. — Ello Kirss < Miina Jaaska, s. 1867 (1939).
3) Sõõrdoja Antsu esäimä sõsar, too ol'l lännü' niiste Räägu mõtsa. Ol'l rassõjalaline. Ol'l maaväits käen, kisknu' niitsi. Äkki kuulnu' — kahr märises. Kahr joba niidu pääl. Ei saa' inämb k'ohegi'. “Odot, ma lää siiä' paiupuhma!” Ütekõr-raga' kahr ajanu' hindä pistü ja püürdnü' kõõ puhmuga' üskä, naanu' puhmu üles kiskma. Nainõ, et “odot, ma tsuska tälle”. Ajanu' paiju' allapoolõ, lasknu kahrul mao maha'. Kui valu lännü' süä-mehe, sõs kahr lasknu' pikäle. Tennü' “häbä, häbä” nigu inemine, Nainõ mõtelnu', et nüüd tä mullõ inämb järge ei jõvva', nüüd ma joosõ ära ,kodu'. Mehe' lännü' vere teed piten kahrul takan, ol'l hindä pool' versta edesi vidänü', Naanu' veel mehile vasta.
ERA II 259, 284/5 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Joosepi t. — Ello Kirss < Peeter Jürjens, s. 1868 (1939).