l) Karu peetasse väga rumalasse loomasse, unti tema kohta jälle ete targasse. Kus unti-karut rahvajuttudes kaheksi ette tulevad, sial võedab unt iga kord karu ära, “Karul on ühessa mehe jõud, aga ühe mehe meel (mõistus), aga undil on ühe mehe jõud ja ühessa mehe meel.”
Selle tõendusesse räägitasse järgmene sündinud juhtumene. — Kaks unti tikkusid kord karu kallale. Karu joosis puusülla juure ja akkas uuta puualudega pillama, Undid ootasid nõnna-kaua ilusti vakka istudes, kuni karu puud kõik süllast laiali olli pilland, läksid sis kaheksi ta kallale ja murtsid ta ära. Rebane aga petab neid mõlemid veel.
Karu on muedu tige kisja loom, aga oma rumaluse pärast petavad temaga ädasse juhtunud inimesed tema ikki ära. Kord sai karu ühe vana n a es e metsest kätte, võttis ta sülle ja viis ta tüki maad edasi. Sääl panni ta naesekese maha ning akkas auku maa sisse kaapima, et teda sinna maha matta. Naeseke olli surmairmul liikumata paegal, sest liigutamise ehk põgenemise katse oleks ta elu Võind maksa. Kui auk juba nii sügavasse olli kaabitud, et karu üle silme maa sees olli, tulli naesel ia mõte pähä. Üsna tema kõrval seisis vana puukand. Kui karu jälle pää auku pistis, tõmbas ta ruttu oma rätiku pääst, lautas selle kannu ümmer ja kargas ise kannu varju. Karu vaatas väl'la, leidis kõik korras olema ja kaapis jälle edasi. Naene põgenes nüid kannu varjus kardetavast kohast eemale. Metsapuude takka nägi ta, kudas karu nüid puukannu kallale läks, ta kõege juurtega maa seest väl'la kiskus ja auku viskas.
H II 21, 52/3 (9) < Tori khk. — A. Saal (1888).
2) Ütekõrra minnu üits kütt mõtsa ja leüdän karu pesa kätte ja nakanu selle poigi piinäma. Raasikse aja pärast tullu üits lind, lennanu üle temä pää ja laulan esi tõine. Kütt mõistan ka linnukeelt ja pistän säält karu poige mant jooskma, aga vana karu ollu jären tal ja võttan ta kinni, salunu tal tõise kõrva pääst ärä ja sõs nakanu tedä ka piinama: pildun tedä iki üles ja alla, seni ku ta peris koolusesse jäänu ja enämb ei ole liigutanu egä engänu. Aga kütt oli jälle kaval ollu ja oli esi enge pidänu kinni. Karu viinu ta sõs ütte tühja lompi ja jättän ta sinnä maha, esi minnu ärä. Tüki aa peräst tullu ta jälle tagasi, ollu ulk samblid sülen ja pannu niie sambla sõs küti pääle, esi karanu äste kõrgesse üles ja lasken küti pääle maha, et kas ta röögatab all. Aga tõine oidan kõvaste enge jälle kinni. Tõise oori aal jäänu karu joba raas'ke kaugemasse kui edimesega. Aga ku ta tullu sõs ooriga, visanu ta edimese uniku pääle, kos kütt all ollu, ja karanu äste kõrgesse üles, lasken alla küti pääle. Aga see ei ole iki äält tennu. Kolmanda ooriga jäänu ta veel kaugemasse kui tõisega. Kütt mõtelnu: “Mis ma nüid tee, kas pagena ärä või ooda seni, ku ta jälle tagasi tuleb?” Viimäti tõusnu tõine üles, joosnu mõtsa ja peitän ennäst üte suure kannu “varju ärä, säädän sääl oma püssi valmis ja ootan sõs karu tulemist. Raasikse jäänu tal aiga oota, sääl tullu karu samblaooriga, visanu neile pääle, karanu esi üles ja lasken samblile kõvaste pääle, aga sambla vajunu all koku. Karu vaatanu samblide ala, aga kütti ei ole enämb ollu, ja ajanu sõs ennäst püsti, ja sõs lasken kütt ta maha.
H I 3, 403/4 (3) < Tarvastu khk. — H. Kosesson (1892).