l) Ükskõrd tuld mies heinämalt heinä tegemäst; tämä mend ühäst metsätihäntikust läbi; sääl kasvand palju heinputki Sääl tuld tämäl kõrräga mielde, et kodo naine hambavalus on, ja tämäle räägitud, et heinputke juuräd hambavalu vasta hiad rohod onvad, kui neid päälä pane. Tämä kiskund Õige hiä süülitäiä ja hakand siis kodo poole rnenemä. Nüüd lähäb üht jalgrada müädä edesi. Korrägä nääb; üks suur karu mureläse pesäs, jua puol kehä pesä siäs. Tämä tähi este juokso panna, aga mõtles: peräst tuleb järäle, ja müädä ei soand ka kuidägi. Miäs mõtles tükk aigä järälä, mis tehä. Viimast pures oige südame kõvast, haaris heinputke latva puolt kinni ja pani juurikatega karule vasta perset, nindä kui jaksas aga. Oh sa ima! Kuda se huap käis, nindä nagu õleks visätud pesäst vällä, paska kõik kõhäd täis, mehel kõik rinnäd ja silmäd täis. Viskänd viel kaks-kolm kõrdä kukerpäli — valmis! Mies vahtind tükk aiga ikke, ei liigutägi enäm, muudkui võtänd nua tupäst ja tõmmänd karul naha seljäst maha, siis nahk selgä ja kodo puale menemä. Kui naine imäständ, ku mies kodo tullä karu naha kaasa tõi. Ja naisel läks hambavalugi oma tiäd.
H III 12, 26/8 (5) < Jõhvi khk. — M. M. Eljas (1892).
2) Tinnipalun om pal'lu kahrõ olnu'. Omma' inemiisi kiusanu' ja mõisa kaararõukõ kakkunu', Kubijas ja mõtsavaht omma' hädän olnu'. Herr pandnu' kari pääle, et piät olõma rõugu' terve'. Käütü näid oose rõugu seen vahtman ja aetu vallaga' mõtsa piten takan. Üts tütärlatsõkõnõ olnu' marjan. Kahr tulnu' kiusama.
Lats paenu' puuhtõ. Leeväkuklõkõnõ sadanu' latsõl käest hirmuga' maha'. Sadanu' kahrulõ nõna pääle. Säälsaman ol'l ar' tappunu'.
ERA II 259, 275 (18) < Urvaste khk., Sõmerpala v., Kikka t. < Annemõis — Ello Kirss < Jüri Kikas, s. 1860 (1939).
3) Kurista metsas olnud vanasti karusid. Kord läinud keegi mees kuhugi pooleli heinakuhja otsa magama. Korraga tuleb sinna karu suure jooksuga, hundikari järel. Karu hüpanud heinakuhja otsa ja hundid tahtnud ka järele tulla. Karu tahtnud neid takistada, ahminud esimeste käppadega sületäis sületäie järele heinu ja loopinud huntidele kaela. Mehel tuline hirm, et nüüd ahmib viimati ka tema sülle ja viskab huntide kätte. Korraga tulnud talle meelde, et “karu kardab kella”. Kabanudki siis suure hirmuga karu tagumiste jalgade vahelt — karu kohkunud ja hüpanud nagu tuul kuhja otsast alla huntide hulka, plaganud sealt siis üle lageda metsa kuhugi puusüldade vahele ja loopinud siis umbes 20 sülda puid huntide pääle laiali.
ERA II 83, 528 (4) < Põltsamaa khk. — A. Tiitsmaa (1928).