l) Ükskord üks mees olnud üksi metsas. Vihma hakanud! sadama ja mees pugenud vihmavarju vana kännu juurikate alla. Saanud teine natuke aega sial olla, kui vana mesikäpp-karu pugenud ka samasse kännu alla varju. Mees ehmatanud alguses ära, aga siis võtnud karul selja tagant kinni ja vajutanud. Karu koperdand ikka tagurpidi koopast välja, aga nii kui välja saand, kukkund maha ja olnudki surnud.
Üks karjane olnud karjas. Oli juba õhtu, kui tal kadunud üks punane mullikas ja ta läinud seda lepikust otsima. Natuke maad eemal näinudki teda kraapimas sipelgapesa. Süda saanud täis ja tõmmanud madjakaga talle mööda vahtimist. Nüüd alles saanud aru, et see on hoopis karu. — Teine päev leitud karu teise mätta ja mees siinpool mätast sumult. Suri küll ise, aga karu sai ikka kah mööda vahtimist.
Karu käinud ühtelugu kaeras. Peremees läinud siis ükskord teist passima. Roninud suure kuuse otsa ja seadnud püssi laengivalmis. Eks karu tulnudki ja läinud kohe puu alt läbi, mille otsas mees oli. Mees mõelnud, et karu mõtleb puu otsa ronida, ja hüpanud alla. Hüpanud alla karule otse selga. Karu ehmatanud nii endal kõhu lahti, et kui läinud, siis olnud tee taga, ja peremehe kaeru ei tulnud ka enam sööma.
ERA II 167, 126/7 (1—3) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. — Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937).
2) Vanal ajal olla siin maal karusid olnd, kis metsas elasid, ja, kodukarud olid need, kis karutantsitajatega käisid. Kui karu-tantsitaja tuli, siis lasti karu lauta viia, siis on ea looma õnn. Mo isa oli nel'la-aastane olnd, kui ta karu oli näind, aga oli surnd karu. — See olnd Kapeta kõrtsi juures. Kapeta kõrts oli Alu mõisa maa peal Rapla kihelkonnas. Seal kõrtsi ligidal oli Kapeta sild oja peal. Ühel mehel olnd obune metsas, ta läind ööse oost metsast ää tooma. Oli omikupoole, aga ikka na pime alles; ta tiadis, kust kohast ta obune alati läbi oja tuli, ja jäi sinna ootama. Kuulnd, kui obune tuleb solps-solps läbi vee. Mees läind silla käsipuu peale, et sealt kohe obuse selga üpata. Eks ole jälle va mesikäpp olnd, kis solpsides tuli. Mees üpand selga, mõtles obuse olevat. Oh sa aeg, kui karu pand kihutama! Mees kukkund sinnasamasse maha, karu joosnd versta maad edasi, enesel kaerasoru takka väl'las. Olnd verst maad kaerarida maas, seal olla karu isi koa maas surnd olnd. Ehmatand tene niipal'lu, et suri.
ERA II 200, 285/6 (17) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k., Kalda t. — Emilie Poom < Mihkel Tiismaa, 52 a. (1938).