Seal Ahvena saare peal oli omal aeal pal'lu rabakanu ja isametsiseid ja kole pal'lu karusid. Ja nüid oli üks tubli jahimees, ütleme, et ta nimi oli Ants Agar, kes oli seda kuulnd, et seal nii ja nii on. Eks lähän oma jahiõnne ka katsuma, Võtnd purjepaadi ja purjetand ükskord sinna. Olndki tetri ja metsiseid ja raba kanu nii kui puru, kõik saar sumisema üsna. Ants mõtelnd, millega peale akata, kas lindu laskma või midagi muud. Läind mööda metsa-padrikut edasi. Ühekorraga temale juhtund ette üks jäme puu, mis tuul pooleks murnd on. Mees imetlend asja; see on väljaspoolt küllest nii ära kulunud, tea, mis siin sees võib olla. Mees ronind ülesse, aga õnnetuseks kukkund õõnsa puu sisse, Ega ta sellepärast viga saand; seal sees oli pehme, mis karu oli sinna vidand puhas. Noh, nüid olid mehel surmamõtted: siia peab jääma, jahikott ja nuga jahid ka alla, ülesse ka ei saa.
See oli lõuna paiku, kui ta sisse kukkus, ja õhtu, pärast pääva-veeru, siis kuulis ühte krabinat väljaspool kändu. Mehel oli ennem juba mõte peas, et see karupesa täielikult on, ja nüid oli süda mures, et nüid küll karu ise tuleb. Kännu ots läkski äkiste pimeks, ja keegi tuleb alla kolistes. Mees ermuga rõnd vastu, et alla ei pääse. Karu tundis, et kedagi vastus on ja alla ei pääse, ja karu kardab alati oma tagumist otsa; ta munad on nii ellikud. Ja nüid ta pani ülesse krebima. Mees tõmmas teise kääga teisest koodist kinni ja ammastega saba suhu ja lasi sõita. See tegi karule veel suurema ermu, ja ta tõmmas mehe kännu otsa peale ja ise kukkus sealt alla. Nüid mees läks puud kaudu tagasi ja võttis oma jahinoa ja püssi, läks oma väikesesse luupi ja tegi sõidu sisse.
Aga mehel jähi ikka pilt silmi ette, — siit võib midagid varandust korjata, sii on karusid küllalt. Oli juba ammust aega ennem kuulud, et karud peavad viina järel kangesti maiad olema. Võtnd üks 7 toopi viina omale ligi ja väikesed mollid ka. Mees sõitis senna saarele, pani mollid maha ja kallas igasse moldi viina, et näha, mis tulevik toob. Mees pani viina peale tuule, et lõhn lähäb metsa ja karud tulevad aisu mööda otsima. Ise võttis oma. väikese püssi ja ronis ülesse puu otsa. Läks ära üks pool tundi, kui metsast tuleb õige müdin. Mees vaatab ja ongi 7 karu, tulevad kohe moldide juurde jooma. Kõik jähid nii purju, et enam edasi ei. saand. Siis mees akkas neid kõiki laskma ja laskis need 7 karu kõik maha. Mees nülgis nende nahad maha. Aga ühel karul oli suur kott kubemes. Mees uuris ja uuris ja mõtles, mis kott see temal võib küll olla. Lõikab selle koti lõhki — puha kuldraha täis. Mees võtab raha ja nahad ja sõidab minema.
Ennem olnd üks vana jahimees, kes on kangesti rikas olnd, aga ta on sinna saarde ara kadund Nuid mehel jahi arve et karud sõid sene rikka jahimehe ara ja kuld on raske ja jahi karu sisse seisma. Mees saigi sene kaimaga omale paris kindla elujärje.
ERA II 254, 457/60 (3) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kiivra k. — Enda Ennist < Andrus Remmel, s. 1870 (1939).