Ku see vana Rautsika Peeter alles asunu senna põlenu metsa, siis tal suure metsa ääres ikki karud käinu kaeras. Temal olnu siis põllu nurga ääre kõrge kuuse otsa lava tehtud, kust ta neid passinu ja mõne ära nottinu. Öhekorra kuulnu, et kuskel muial oleva karul kell kaela pantu. Tema mõtlenu ka seda nal'la teha. Kutsunu vana Saks-Jaani kah, tempinu kahekesi toorisse viina ja mett segi ja viinu põllu ääre, isi läinu üles laval vahtima. Ilus kuuvalge oo olnu, setu ku karu tulnu, aga natuke eemalt teist rada mööda, ja akkanu kaeru rapsima. No varsti läinu meeais ninass ja vana tatsutanu toori juure. Pistnu korra nina sisse, mai-gutanu ja mõmisnnu, maigutanu teist korda veel ja mõmisenu, siis võtnu ilusti toori kahe käpa vahel ja joonu ku mees kunagi. Aga varsti jäänu joonuks, akkanu tantsima ja mässama, et mehed põle jõudnu änam naeru pidada. Esmalt olnu ikki irmul, et karu kuuleb, aga karu põle midagi täädnu, teinu mailmatu aja oma sirkust, niikaua ku viimati magama jäänu. Jaani-Peetert tulnu siis kuuse otsast maha ja säädinu tal kella kõvasti kaela, ästi ümmer kaela needinu võru kinni, et ta küini vahel ei saa. Siis käinu teised terve 'omikuspoole karu vaatamas. Vana maganu lõu-aieni, siis ärkanu ja ringutanu — kell kõlisen u. Vana krapsti nel'la jala pääl püsti — kell kõlisenu jälle. Küll ta vaene mees siis mässanu ja mäterdanu tükk aega — ikki mida rohkem sa liigutad, seda rohkem ju kõliseb. Viimati pistnu metsa ku üks kurivaim. Pärast mitme valla karjased näinu metses seda sirkust: kellaga karu ledinu ees, teisi 5—6 rias järgi, ikki üks tulisttuhat loomade vahelt läbi ja kust juhtunu. Ku nad talve räimedega Ruhja laadal käinu, siis säält mehed rääkinu, et nende metses olnu seuke imeasi näha. Mede mehed pidanu naeru. Arvasid isi, et teised joosutasid selle kellaga karu viimati surnuks.
ERA II 168, 664/5 (94) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. — Marta Mäesalu < Ott Kallas, s. 1865 (1937).