l) Kaks meest läinud korra karujahti. Päeval teinud mehed metsa ääre kaerapõllule kahe kuuse vahele lava üles, et õhtul valvama minna, millal karu tuleb kaerapõllule kaeru roobitsema ja sööma. Mehed läinud juba õige varakult selleksvalmistatud lavale ning ootanud pikkisilmi mesikäpa tulekut. Vaheajal oli üsna pimedaks läinud, kui mehed kaerast karu märisemist kuulevad. Kaer aga, kus karu sõi, oli uue maa pääle külvatud ning põõsaid ja mättaid täis, milletõttu karu mätastest ja põõsastest raske eraldada oli. Mehed olid päris kimbus, sest oli ainult kaks püssi, kummagis ainult üks laeng. Viimaks lasevad nad ilma kindla märgita ühe tumedama kogu pihta Korraga vaikinud karu hääl ning viimane tulnud kaerast välja nagu maa müdisenud. Natukese aja pärast tulnud karu tagasi vaatama, kes teda oli julgenud lasta. Pika otsimise järele leidnud karu mehed üles ning haikkanud ülesse ronima; mehed hädas, ei ole püssides kummagis pauku. Suure hädaga jõudnud nad kuni hommikuni metsalist eemale peletada, kuni külarahvas, kes säält mööda juhtus minema, appi tuli.
Karu katsus, et oma nahka tervelt päästa, kuid ta sepitses meestele kättemaksu. Sügisel, kui kaerad rõukudesse oli pandud, tulnud karu ja kandnud kõik kaerad lähedalolevasse linaleotise järve ning veeretanud kivigi pääle Peremees näinud seda, et viljarõugud on ära kadunud, ning läinud põllule vaatama, kes vilja on ära varastanud. Peremees läinud põllule ja ei näinud ühtegi vanlkri ega hobuse jälgegi, ainult kaerte tee viib linaleotise poole. Vaatama minnes tabas teda suur üllatus, nähes oma kaeru linaleotises kivide all. Sest ajast saadik ei tülitanud peremees karu kunagi.
ARS l, 793/4 (15) < Tartu — Leida Muuga (1927).
2) Eland metsa ääres mees oma väikeses majas. Künd põldu ja külind kaeru, aga karu käind liig tihti tal külas. Arvand mees, kudas karust lahti saada Võtnd noa ja pugend kaerasao sisse, jäänd ootama. Karu tulndki. Ja kohe kaerahunniku kallale. Mees tõmmand terava noaga karu kõhu lõhki. Karu läind suure valuga metsa, toppides ise soolikid kõhtu tagasi. Mees pugend kaerasaost välja ja näind, et karu tuleb tagasi, suur känd käppade vahel. Saand kaerasao juure, äiand käppadega kännu üle pea kõrgele ja virutand vastu kaerasaadu; näts ja suss! Ise jälle nuusutama ja kuulatama, kas mõni asi sahestab või liigutab veel sao sees. Matsind saadu seni, kui väsind; soolikad puha pudenend maha, ise kah kukkumd maha ja surnd ära. Mee's saand ilusa sooja karvase naha kasuka kraeks. Nii lasund karu oma nahaga, ärasöödud kaerte eest.
ERA II 169, 297/8 (2) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k — A. Õunapuu < Kadri Õunapuu, s 1858 (1937).
3) Kord karu käind kaeras. Mehed läind ööseks hakkjala. alla valvama, et hirmutavad, kui karu peaks tulema. Karu aga tulnud ja viind mehed ühes hakkjalaga metsa.
ERA II 13, 289/90 (5) < Simuna khk. — Richard Viidebaum < Meesobjekt Määri mõisas, pärit Sallast, kus elanud kuni 47 a., praeguses asukohas 20 aastat (1929).
Karust kaera kallal vt. veel nr. 97, 147:3, 152:2, 153, 157, 161:1, 192:1, 202:1, 205, 206.