1) Aastat 70 tagasi, ühel nelipühilaupa öösel, tegime metsas kiiget pühadeks. Meist eemal soo ääres sõivad külahobused. Aga korraga hakkasid hobused jooksma ja noorskama. Meie ei teadnud sellest midagi arvata, et hobused jooksivad. Hommikul enne päevatõusu läksin mina kodu ja kuulen, et paarisaja sammu kaugusel naabri peres saetakse Jään kuulama, lähän vaatama, mis seal saetakse, Nään: pere must hobune seisab õue väravas ja temast tuleb see saagimise hääl. Lähän juurde ja nään: hobuse pahemalt poolt rinnasapsu alt suur paslipaari-suurune lihatükk ripub esimese jalgade juures ja sealt august käis hingamise vurin välja, mis vere ja liha vahelt välja tuli Kole nähtus. Ma ajasin peremehe üles seda hirmust lugu vaatma. Siis selgus, et karu oli tõmmanud hobuse sapsu maha Siis lõppes see hobune tunni aja pärast Ma olen kuuld, et karu ei pea hamastega murdma, vaid küintega lõhki kiskuma ja siis verd imema. Ma olen kuulnud, et vanal ajal karu olla ühe härja kinni võtnud, löönd käpa härja rindu, aga härg vedand karu edasi Küll karu teise käpaga niikui äkkega kraapinud maad lõhki. Härg olnud tugev ja viind karu õue väravani. Seal löönd karu teise käpa väravaposti taha ja tõmmand seal härja ikka maha.
ERA II 199, 399/400 (32) < Ambla v., Kuruküla — J, Neublau (1938).
2) Tudus kasvasid suured metsad, kus pikad kuused, männid, kased. Metsas oli palju põtrasid, metskitsi, karusid ja unta. Unti minu silmad pole näind, Karud käisid väljal ja tallasid viljakärbised laiali, sittusid täis ja kandsid metsa. Karu käis kahe jala peal ja krigistas küüsi ja röökis ise Kord käis talvetee ühest magajast karust üle. Ree jalaksed olid tal karva ära nühkind. Käimise ajal ei märgatud, sest lumi ja jää oli peal, Kevadepoole ärkas omast unest üles, Ärrad lasid jahiga maha. Karu liha on söödav.
Roogli-Jaanil tuli karu ärja selga Ärg tuli koju, enesel karu seljas Väravast sisse tulles lõi karu ühe käpa värava posti külge ja teise käpaga kiskus ärja küllest lihatüki lahti, ja rikkus seega ärja ära, nii et ärg maha tapeti Vana Roogli peremehel kis-kund kord karu peanaha kõige juustega ära. Nahk pandi tagasi ja mees jäi elama. Karu peab mehe maha matma, kui on vere välja imenud.
Karu, kui muud süia ei ole, sööb pihlakamarju. Rõhub puu maha ja kõhuli olles sööb. Ennem oli karu rääkind; “Pihl-pohl — mehe toit, silk-leib — sea toit.” Karul on üheksa mehe rammu-ja ühe mehe meel, aga undil on üheksa mehe aru ja ühe mehe rammu.
ERA II 176, 412/4 (3) < Haljala khk., Aaspere v., Sauste k. — J. A. Reepärg < Maarja Kurs (1937).
3) Vanal ajal, kui alles meie maa metsades palju hunte ja karusid olnud, näinud jahimehed nende pärast alati suurt peavalu. Kõpu kihelkonnas, Suure-Kõpu valla Kulli talus olnud vanal ajal üks ütlemata kuulus karukütt. Tema olnud palju karusid oma eluaja sees ära tapnud, sagedaste ja ka mitmed korrad nendega hädas olnud ja valu näinud. Nagu vanemad inimesed mulle nimetada teavad, olnud sellel Kulli Tohvril tema teisel käel sõrmed ära, mida karu ära olevat närinud.
H III 27, 603/4 (4) < Halliste khk., Uue-Kariste v. — J. P. Sõggel (1897).
4) Miu esä kõnel jälle, et ku tema Holstre mõisan ollu, siss karu murdan koka ärä. Rahvas olli taga aanu seda karu. Kokk ütelnu, et “ulka inimesi — ei saa nüüd jagu! Mia võta ta kinni.” Lännu siss — no karul suure küüne, mõni kolm tolli — lännu puu taha. Karu löönu jälle käpa ümmer puu. Kokk oiden teda kinni tõispool puud mitu tunni. Nii ku ärä väsinu ja lahti lasken — kohe kokal kallale ja pool pääd otst ärä. Esi lännu mineme. Talu- või si mõisaemand tullu kah vaatame, miuke si loomake peris om. Karu jälle tullu suure joosuge. Emand uperdanu aia man. Löönu eidel küündege keha veritsess.
Lännu edesi Ulila soosse vällä Tartumaale. Tennu sääl kurja. Ulila ärrä olnu ädäs. Siss Tarvastu ärrä ütelnu, et “miul om vana Ritsu Ants, see laseb ärä.” No lännu siss sinna — “ka sia oled Ritsu Ants?” Et “miul om asja kah siuge. Kas sa tuled karujahi pääle?” Ants ütelnu, et “ku jumal õnistab, eks siss lää kõrda,” No, see Ants olli ikki osav küll. Tema lasken saa sammu päält kübara sisse, — ku suur si kübar om! Jah — lasken siss endal männa oksad ümmer sidude, et ollu ku põõsas mud'u, Seitsmekümne sammu pääl aanu vilet. Karu aanu kõrva kikki, vaadanu. Ants lasnu kõvemini vilet. Karu tõusnu veel kõrgempale. Ants andan käraku. Karu veel röögatanu ja valmis. Siss ku ärä surmat, vaadat järgi: ütessa kuuli ollu tal sees enne, Ansu kuul ollu kümnes.
ERA II 124, 304/7 (11) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. < Paistu khk., Holstre v. — Leili Takk < Johan Balzer, 68 a. (1936).