1) Karusi kutsuti mesikäpp ja vanamees. Karusi viiti lauta loomi õnnistama. Karutantsitajad käisid mööda küla ja isi tellisid, lasku oma loomi õnnistada metsakarude vasta, said selle eest maksu, Mis nad lautas tegid või pusisid, seda ei tää, talurahvast ligi ei lastu, Ku mina karjapoiss ollin, mede lautas käisid kah. Siit teise Võtsi Juhan ja Kärt põle öhe kevadi lasnu oma lauta, et muidu tühi kommetamene, — ja neil selle sui karud lõhkusid poole karja ära! Neil olli justku ära tehtu: nii ku loom kuskelt lahti sai, nii ta metsa pistis ja karu justku ootas iga kord.
Ma tää ära, kudas ükskord olli. Lõuneaeg lüpsi päält lehm tõmmanu lõa otsast lahti, uksest väl'la ja otse metsa. Vana Juhan isi, poisid ja minu isa kah joosid kohe püssidega järgi. Lehmal olli kell kaeles, ikki äälekõla mööda läinu järgi, ja saanu Murru jõe ääre, kuulnu raginat: suur karu läinu, lehm süles, juba surnuks kistu, läinu mahalangenu kuuske mööda üle jõe kahe jala pääl nägu mees. — Ju need karutantsilajad oskasid nõnda loomade pääl mõjuda, sa näed, et nägu käte vahelt võeti ära.
Minu poisiksepõlves öeldi: ku karud loomi lõhkuva, see oleva õnnetuseks, säält ei saava midagi tagasi; aga ku undid lambi lõhkuva, see oleva õnnistuseks, siis lambad siginevad ästi. Enne maarjapäeva öeldi, et karu käänva teist külge. Karu-uni — öeldi inimese raske une kohta. Karu küined ollid pulmade aeg nal'lategemiseks; nendega küinistadi teisi.
Vanasti öeldi ikki, et karul oleva öhessama mehe jõud, aga undil öhessama mehe meel. Ku undikari karul kallal tikkunu, karul olnu vemmel käe, laksutanu karu ümmerrinki, keegi põle ligi saanu. Aga undid Väsitanu karu viimati ära, vanamees jäänu tukkuma ja siis undid kohe kõre kallal.
ERA II 168, 661/3 (86—92) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. — Marta Mäesalu < Ott Kallas, s, 1865 (1937).
2) Vanal ajal, kui karutantsitajad maad mööda käinud, juhtunud üks venelane oma karuga Õisu mõisa, et ka mõisasakstele karu ja tema tarkust näidata. Varemalt oli aga keegi teine karu-tantsitaja oma karuga kõik mõisa hobused nurmelt töö juurest metsa hirmutanud, ja sellest ajast oli härral karutantsitajate vastu alles hing täis. Südametäiega lasknud härra karutantsitaja aida alla keldrisse kinni panna. Kui karu näinud, et tema peremees kaotsiss oli jäänud, kiskunud ta end tulba küljest lahti ja ketid puruks ning hakkanud oma peremeest mõisa hoonetest taga otsima, Kes teab, missugune nali siis küll juhtunud: mõni põgenenud ahju, teised korstnasse. Härra saanud tükkida lihasuitsetamise ahju, kust karu teda kui rasvanuustiku välja toonud. Niikaua müüranud karu mõisa hoonete sees ümber, kuni ta viimaks oma peremehe ülesse oli leidnud. Aga imelik, et küll karu vihane olnud, jätnud ta kõik teised mõisaelanikud puutumata terveks, keda ta ülesse oli leidnud, kui ta oma peremeest otsinud.
ERA II 134, 152/4 (4) < Saarde khk. — J. P. Sõggel < Peeter Sõggel (1936).
3) See sündis Venemaal, kus suured metsad kasvasid. Vanal ajal püüti karu, et teda tantsima õpetada. Karusid oli raske kätte saada ning selleks võeti kavalus tarvitusele; pandi küna metsa ääres asuvale söödile, mille sisse viina ja mett pandi. Karu, kes midagi paha sellest ei aimanud, läks meeleldi oma lemmiktoitu, mett, maitsema. Aga oh õnnetust! karuke jäi joobnult söödile lamama. Peagi ilmusid mehed, ajasid karule rõnga ninna ning viisid joobnud ning valu pärast kiunuva karu koju, et talle tantsu õpetada. Karutantsitajad õpetasid karusid ka pääle tantsu muid vigureid tegema, näiteiks; kuidas vanasti lapsed poolküürakile hernes käisid ja palju teisi vigureid. Karutantsitajad hakkasid ilma mööda ümber käima ühes oma karudega ning teenisid selleläbi palju raha, mitte omale, vaid mõisnikule. Viimane karutantsi-tamine oli Tartus Kivisilla pääl. Tänava nurga tagant ilmus suur tõld, mille ette oli rakendatud neli hobust. Aga oh õnnetust, hobused ehmusid seda karutantsu nähes ning hakkasid lõhkuma, kutsar kukkus maha ja sai surma, kuna tõllas istuv mõisnik kergemate vigastustega pääses. Karutantsitajad viidi aga sillakohtusse ja anti kummagile 60 “soolast”. Nüüd kirjutati ka mõisnikule, kelle karud olid, pidi arsti- ja matusekulud kandma, kuna karud kohe ära hukati.
ARS l, 792/3 (14) < Tartu — Leida Muuga (1927).
4) Karutantsitajad käinud vanast külasid mööda ringi. Karu-tantsitajadeks olnud enne ikka ungarlased. Karud olivad õpetatud igasugu vigurid tegema. Neid lasti inimestele tantsida, näidata, kuidas karjapoiss põllul käib herneid vargil ja kuidas poiss tüdruku põhku viib ja kuidas tüdrukuga magab jne. Kus talul neile hästi ei maksetud, sääl lasknud tantsitajad karudel ka talule kahju teha nagu piimapüttisi ümber lüüa, kust siis karu ise piima lakkunud. Ka lasknud sigimatud perenaised karusid oma sängi viia, et selle läbi karu nende siginevust pidanud õnnistama. Ka loomade lauta lastud karusid viia, et karja sigivust saada ja karja iga kurja juhtumise eest kaitsta.
Muinasjutu järele olnud karu vanapaganastki üle. Kord laupäeva õhtul oli karutantsitaja talule ööseks jäädes karu sooja sauna pärast vihtlemist kinni pannud. Öösel olla vanapagan ka vihtlema tulnud, kuid karu haaranud vanapagana kinni oma küündega, et sel olnud küllaltki tegemist, ennekui karuküünede vahelt vabanenud. Aasta pärast kõndinud võeras härrasmees külatänaval ja pärinud kellegilt külamehelt järele, kas sel aja sel külamehel see vana kass veel alles on, mis temal mineval aastal oli. Külamees saanud asjast aru ja ütelnud: “Alles om jah ja tänavu oli vana kassil veel kaks poega!” — “Kui sel kassil veel pojad on, siis ei ole mõtetki enam sinna minna!” ütelnud võeras ja kadunud ära.
ERA II 282, 20/2 (249) < Tarvastu khk., Suislepa v. — J. Kala < M. Oinas, 75 a. (1940).
Karutantsitajaist vt. veel nr. 147:2, 153:2, 164:2.