Vanast, kui mede maal paelu karusid olnud, lähnud kaks Uusna valla meest karu jahile Kilgi metsa. Teise nime olnud Munni Mihkel ja teise nime Laane Sammul, Munni Mihkel olnud suur ja tugev mees kui karu isegi ja hästi arg, ja Laane Sammul olnud küll ka suur mees, aga argtuse poolest oleks teda undiga võrrelda võinud. Noh, hää küll! Metsas leidnud ka karu jäl'led üles ja sattunud ka vanapoisiga kimpu, kes mõmisedes nende poole tulnud. Mehed oodanud seni, kui karu hästi ligidale saanud, ja annud siis tuld, kuid paugud lähnud tuulde ja põle karule midagi hädä teenud. See aga tormanud nüid õige vihaselt meeste pääle. Need pannud eest putket, aga Laane Sammulil põle õnneks lähnud kuigi kaugele karu eest põgeneda, ja see tahtnud teda kuklast juba kinni võtta, kui ta ennast korraga suure männa varju löönud. Karu karanud kohe puu najale püsti ja võtnud käppadega puu ümbert kinni; sellesama korraga tõmmanud Sammul karu käpad peusse ja põle änäm lahti lasnud. Karu rabelenud küll, aga mis teha, mees lahti ei lase, tee mis tahad, — ja kisendanud isi Munni Mihkelt appi, et see karu maha laseks. Mihkel, nii suur ja tugev kui ta ka oli, irm oli ta küpseks teenud, ja põle tulla julgenud. Vaadanud küll kaugelt päält, kuidas Sammul karuga maelnud, kuulnud ka, kui teda appi kutsunud, aga appi põle julgunud minna ja lähnud sellepärast kodu.
Nüüd teisel päeval julgunud ta ometi niipalju, et ta metsa tagasi lähnud vaatama, mis Sammuliga juhtunud. See aga hoidnud vanaviisi karu kinni ja ütelnud juba kaugelt Mihklele: “Tule aga julgeste lähemale, ega ta midagi teha saa, on ju mehe peus alles!” Nüüd usaldanud ka Mihkel lähemale tulla ja lähnud peris teiste juure ja katsunud käega karu käppe. Sammul käsnud siis viimati Mihkelt karu maha laske, aga see pole veelgi nii palju julgunud, sellepärast ütelnud siis: “Hoia siis teda natuke kinni, ma lasen ta ise maha!” Ja Mihkel hakanudki karu hoidma. Aga Sammul põle mahalaskmisega tegugi teenud, vaid ütelnud koguni teisele: “Soo, nüüd hoia sa teda kinni, mul kõht tühi, lähän õige kodu sööma; sul aega hoida küll, ega ta väga änäm rabelegi, aga hoia lahtilaskmise eest, siis ta murrab sind tõeste ära!” Teine palunud küll vastu, aga mis see aitab, ja Sammul lähnudki kodu, Pääle söögi maganud ta veel “hää maotäie” ja õhtu eel lähnud siis metsa Mihkelt vaatama, — see aga hoidnud veelgi karu. Suure hirmu pärast olnud tal pea pisarad silmas. Nüüd võtnud siis Sammul püssi ja lasnud haru maha.
H III 25, 206/9 (3) < Viljandi khk., Uusna v., Everti k. (1895).