1) Siis kui Alustes veel suured metsad kasvasid, elas siin ka palju metsaloomi. Neist on säilinud rahvasuus hulk lugusid, Kirjutan siia mõne neist. — Enne jõulu läind talumees metsast puid tooma. Olud sügav lumi. Hobune üsna sumand kõhust saadik lume sees. Jõund metsa, raiund mõningad puud ja “sõitis” pooltühja reega koju poole tagasi. Saand natuke maad edasi tulnud, tund mees, et keegi istub tema selja taga. Vaatab mees tagasi, näeb; vana mesikäpp karu istub ilusti ree peal, selg mehe poole. Mees mõtend, et võtan kirve ja äigan korra, saan toreda tekinaha, aga — ei ole end liigutand, vaid sõitnd vaiksel viisil edasi. Tahtes õueväravast sisse sõita, tõusnd karu reelt ja läind oma teed.
Hommikul välja minnes näind mees, et tema ukse kõrval seisnd mesipuu, mille ümber näind palju karujälgi. Nii saand peremees aru, et see on karu toodud, tasuks hea sõidu eest.
ERA II 169, 245/6 (l) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k. < Tori khk. — A. Õunapuu < Kadri Õunapuu, s. 1858 (1937).
2) Muiste käinud Pärnu linnast väga palju saksu Kikepera metsas jahil. Kui nad kodu sõites Lodja kõrtsi juures pisut kinni peatanud, olnud ka sääl paar võõrast meest, kes kui karutantsitajad tuttavad olivad olnud. Karu, mis neil tantsitamise jaoks ligi oli, kõndinud vabalt kõrtsi ukse ees rahva seas ringi. Ta ei kartnud kedagi, sest et ta juba rahvaga arjunud oli, ega läinud ka oma peremehest kaugele, et vahest ära oleks eksinud.
Kui postipoiss kõrtsi ukse ees kinni oli peatanud, ise ja saksad vankrist maha astunud, oli karu parajaste seda silmapilku tähele pannud. Ta roninud kutsari asemele vankri pukki — ei tea, kas uudishimu pärast või tahtis ta järele proovida, kuida niisugune kutsar ammetisse sünnib. Kuid hobused ei nähtud aga uue kutsariga kuidagi hästi leppivat ja ennekui karutantsitajad karu vankrist maha tahtsivad kutsuda, olivad hobused juba teel ja pistsivad Pärnu poole, nõnda et kabjad kah suure tee pääl maha ei puutanud. Karu vaene oleks ka vast ehk vankripukist maha hüppanud, aga ta kartis seega oma kaelaluu katkimurdmist ja sellepärast ei liigutanud ta ennast sugugi, vaid oli veel väga rõõmus sarnase uhke sõidu üle, mida ta enne ilmaski siin elades ei olla saanud. Ja teekäijadel ning teistel tööl-oleva rahva naerul ei olnud otsa, kui nad seda nägivad, kuida üks vana herra tuhatnelja Pärnu poole kihutas, just nagu oleks temal tuli taga olemas.
Pärnu postimaja ukse ette jõudes jäänud väsinud hobused ise seisma Kui postikommissar hobuseid näinud, läinud ta kohe välja tuttavaid saksu vastu võtma, aga suureks imestamiseks leidnud ta koguni ühe võõra kutsari vankrist. Kui ta selle käest sakste lugu järele pärima hakkanud, ei saanud vastust ühtegi. See lugu pahandanud vana kommtssari nõnda, et ta piitsa võtnud ja kutsarile ähvardanud mööda kaela kihutada. Kuid võõras kutsar näitanud sellest vihale ärritatud olevat, tahtnud kommissarile kaela hüpata ja näitanud valgeid ambaid vastu. Kommissaril ei olnud enam aega niisugusega nalja teha. Ta katsunud, kui tuppa saanud, ja jätnud kutsari hobustega kus seda ja teist.
H III 30, 341/4 (l) < Halliste — J. P. Sõggel < Peeter Sõggel (1903).