l) Vanal ajal läinud talumees metsa puid vargile. Läinud üht salateed mööda sügavale metsa, nii et puude raiumine mõisasakste kõrvu ei kostaks Raiunud koorma kuivi puid valmis, asetanud reele ja sidunud koorma köiejupiga kõvaste kinni, et teel laiale ei laguneks, ja hakkanud siis oma tuttavat salateed mööda tasa-niljukesti kodu poole minema. Äkitselt näeb eemale vaadates puude vahelt mõisahärra — karvase kraega kasukas — enesele vastu tulevat. Mees arvanud, ega vast härra teda ei näinud, ja pööranud üht kõrvalist teearu mööda, et jälgi segada, ja ergutanud hobust kiiremalt minema. Näeb, härra pöörab läbi metsanuka just otse temale järele. Mees ajanud hobuse sõitma Näeb: härra jookseb ka nii kuida jõuab temal järel. Et sõitu enam kiirendada, raiunud mees köied katki, pillanud puud reelt teele ja ajanud hobusega nüüd nelja kodu poole, nii kuida võinud. Kuid tagasi vaadates näinud puude vahelt, kuida härra leekab ikka järel ega jäe ivagi maha.
Nii sõites ja kihutades jõudnud viimaks mees väravast õue, jätnud hobuse õue ja jooksnud hädaldades tuppa ning kaebanud naesele, et mõisahärra on väljas: “Jumal teab, mis nüüd küll saab! viimaks laseb kohast lahti kah, ja kus siis jälle lähad?” Naene olnud esiotsa nii saamatu mehe kohkumist päält vaadates, viimaks ometi saanud aknast välja vaadata, kui mees näitanud, kus härra jäänud metsa alla kõndima. Naene tunnistanud esiotsa, kuid viimaks hakkanud rääkima; “Küll oled ka sina üks jabur maailmas! vaata ometi, see on ju karu, päris selge karu ise.” Mees vaatanud kaua aega ja lausunud siis: “Küll ma võin ka üks jahupää olla maa pääl; nüüd ma näen küll, et see karu on.”
ERA II 181, 270/3 (2) < Saarde khk. — J. P. Sõggel < Pärtel Pärn (1937).
2) Minu vanaisa — nüüd ta on juba surnud — rääkis mulle jutu, mis mulle nii hästi meelde jäi. Tema, kui veel noor mees olnud, läinud hobusega metsast puid vedama. Sidus hobuse puu külge kinni ja ise hakkas puud maha laskma. Puu langes karu koopa peale. Karu oli parajasti koopas, ehmatas ja kargas koopast välja, aga hobune oli reega parajasti koopa ees, nii et karul tuli üle ree hüpata. Aga hüpates jäi karu jalgupidi reepulkade vahele, hobune ehmatas, tormas kõige karuga minema, ja kui vanaisa ümber pööras, ei olnud enam hobust. Siis hakkas jälgide mööda järgi minema Teel tuli talle vana vaene kerjus vastu. Tema oli selle käest küsinud, et kas ei tulnud temale hobust reega vastu. See oli ütelnud: “Ei tulnud, aga üks kirikhärra tuli küll suure sõiduga vastu, läks vist mõne haigele jumalaarmu andma — suur karvane kasu-kas seljas ja valge lips ees,” Aga see oligi hobune karuga, kuid kirikuhärraks pidas ta teda seepärast, et sel ajal ei kandnud keegi karvast kasukat ega valget lipsu kui ainult kirikhärra.
ERA II 215, 387/9 (13) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Vasavere algkool — Vasavere algkooli õpilane Asta Nurk < vanaisalt (1939).