l) Hunt on terava selgrooga, karvad selja pääl püsti, kõhu aluskarvad tolknevad. Pää peenikese kaela nagu orgi otsas ja inetu välimus. Pikk nukk, silmad põlevad nagu tuled ja vaade nagu murdjal. Suu alati lahti ja keel väljas ripakil. Üleüldse kõhna väljanägemisega, kubemest ülesse kiskunud, jalad peenikesed, küüned koera küünedest teisite reas ja saba ilmast-ilma sorgu, nagu löömiseks. Räägitakse, et siis kui hunt kord suure lamba karja juurest ära viinud, hoidnud ta lambal lõuadega turjast kinni, kuna sabaga vemmeldanud lambal perse pihta, nagu järelajamiseks. Hundil on kaval käik ja salajane viltu vaatamine; näib nii, nagu näeks ta teisale, kui vaatab, On põgenemisel ja haavatult jooksma väga vali. Ei jookse kunagi liinis, võtab teesuuna nii-öelda vinda-vända. Karv muutub metsa ja looduse järel; suvel rohekas-hall, sügisel tume-hall ja talvel valkjas-hall. Kevadel näeb hundil karvad tolgendavat ja maha langevat, Siis üteltakse: hunt ajab karva. Hunt näeb olevat ilmast-ilma isune, murrab, kui aga midagi ette juhtub, ja näljas olles tikub loomadele ja inimestele väevõimuga kallale. Kardab hobuse kabja lööki kangeste, röövimisel püüab ikka hobusele turja hüpata, et kaela künnapuid läbi hammustada ja siis võitjaks jääda. Süües ei jäta ta koerast muud midagi järele, kui ainult pisut karvu, ka luud paneb ta nahka. Hundid hulgakesi saagi kallal lähavad päris koera kombel kisklema. Kaua aega näljas olles tikuvad hundid sagedaste ka inimelamudesse ja lautadesse, kus nad nõrku seinu läbi purevad ja vundamentidesse aukusid teevad, et avausi kaudu saaki leida. Koeri, kes küllalt kavalad, püüavad nad kahekesi, kus võit siis niikuinii hundele jääb, kui koer kahe hundi vahekohta peaks juhtuma. Kavalusega mõistavad nad sagedaste koera nii eemale meelitada, et see neile saagiks langeb. Näljas olles, öösel enne kui nad saaki püüdma lähavad, huluvad nad metsas, kus siis vana hunt jämedat joru ees laseb ja teised hundid peenikest joru järel lasevad. Kui külades kuuldub, et hundid metsas huluvad, siis võib oletada, et kolme päeva jooksul hundid ümbruses midagi ikka ära murravad. Ja sarnased asjad on ikka tõenenud. Räägitakse ka, et hunt püssi-rohuhaisu tunneb ja sel viisil oskab püüdja või küti eest eemale hoida. Mõned vanad jahimehed teavad tõendada, et kisklemas hunt karu ära murdvat ja võitjaks jäävat.
ERA II 134, 168/71 (15) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. — J. P. Sõggel (1936).
2) Hundid käind vanasti taludes küünlakuul koertelt sigidust toomas: kui emane pole koeraliha saand, siis pole sigind. Neid olnud mõnikord kuus tükki rodus, astund üksteise jälgedes lund mööda. Vaadatud jälgi päeval — ainult ühed jäljed, kuid öösi läind suur rodu. Sellepärast koerad pidand küünlakuul kinni olema, muidu hundid “lamsand ää”, viind väljale ja kiskund lõhki.
“Undil om katekõrdse ambakihva,” Kui ta läind lammast haarama ja pole saand lammast kohe plaksti kätte, siis lõuad läind kinni otsekui krampesse. Siis hunt kiskund lammast käppega — “undil suu kinni”.
ERA II 34, 45/6 (17—18) < Tarvastu khk., Mustla k. — Oskar Loorits < põline elanik, hüüdnimega “Linnapää”, s. 1850 (1931).
3) Küünlapäeval olevat hunt kõige näljasem, siis söönud ohjaperadki sisse. Avinurmes olnud alati ohjaperad puuvitstest väänatud, kuid Lohusuu v. võrkudest. Kord olnud köiest ohjaperad rasvaseks tehtud, ja hunt söönud selle sisse, nii et köie jupp juba tagast välja tuli. Üks rasvane köie ots oli juba enne puu külge kinni seotud, nüüd seoti veel teine ots ka kinni. Hunt hõõrunud end köie peal siis “heledaks”.
ERA II 135, 256/7 (2) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k. — Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937).
4) peab sinist saue jõest, aukudest etc. sööma, ka siis veel rohkem, kui murdma lääb. Kord pole hobust, kes jõe kaldal söönud, maha saanud, olnud kerge, — läind söönd veel saue; siis kargand hobuse kurko kinni, ise löönd üle kaela, hobo hingpaki — vops! maha — valmis! Sellepärast ka see potisepasau hundi-saueks hüütakse. [Hundil] on ühe mehe ramo, aga 9 mehe hirm: kui murdma tuleb, tuleb nii limakile, varjo kaudo, nii pisike;
kui ära lääb, siis nii suur kut suur sälg. Kui tuleb, toob une peäle, võtab heäle ä!
H I 4, 402 (6) < Kaarma khk.(?) — Carl Allas.
5) Veel rääkis Miina Väärt, kui ta alles noor naine olnd, oli Hakjala karjamaal väga palju huntisi olnud. Tema elukoht oli karjamaal metsa ääres. Külas kellegil olnd üks niisugune lammas, mille pea ümber käind. See söönud ööd kui päevad metsa ääres ühe kuha peal, sest niisugune loom ei mõista kuhugile minna. Üks hommiku ta vaatnud: hunt tulnud metsast kuue pojaga lamba juure ja hakkand lapsi murdma õpetama, aga ta ei olla saand seda lammast ära murda, keegi peletand ta oma lastega ära, lammas jäend murdmata.
Vanad inimesed räägivad, kui hunt inimese ennem näind, siis ei olla mitte häält üles saand, aga kui inimene näind hundi ennem, siis saanud hüüda “hürjuh”, see oli hunti kohutand.
Meie ligidal Ahtja ja Hakjala küla vahekuhas on suured mäed ja sääl mägede peal oli suur mets. Need on nimepidi Pelissu mäed. Nüüd on see mets kõik maha võetud. Sääl metsas elanud hundid. Iga õhtu käind hundi hulumise hääl külase. Vana Väärt rääkis, tema mees käind säält metsast puid toomas, teine mees olnd tal ka selsis. Läind õhtu hiljaks, hundid hakkand neil üsna ligidal huluma. Nemad viskand puud maha, tühjade regedega sõitnud kodu, nii kui hobused jõudnud sõita. Kodus mees olnd nii äritud, et pole julgend hobust ka ree eest ära võtta. Käskind teda, tema võtnd hobuse ree eest ära ja pannud lauta. Hundid hulund mis hirmus. Hommikul läind uuest puid ära tooma. Hundid koorind hammastega puud ära. Oleks nad mitte tühjalt kodu sõitnud, hundid oleks nad ära söönud.
Hundid sai hüütud pajuvassik, pajuvillem. Nüüd ei ole Saaremaal ühtegi hunti. Kõige viimane hunt viis meie külast ühe sea, ja selle kõhutäiega laskes Loona mõisa metsavaht mõisa heinaküünist hundi maha.
ERA II 187, 481/3 (4—6) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. — T. Õunpuu < Miina Väärt (1938).
6) Saaluse metsast tulivad hundid (soed) tihti karja juure lambaid murdma. Suuri lambaid võtsid nad harva, voonakesi alati. Öösitel hobuste juurest varsu. Suuri Susi ütles ilmadest vanasti; “Undse (udu) on mu uno, vihmasadu vend, kaste mu kaalalõikaja,” Tähendab; uduga ei näinud koer ega karjane, kui susi lamba ehk voona ära viis; vihmaga ei tule koer põõsa alt üles, ei näegi, kui susi voona ära viis; kastega hein hommiku, on jäljed näha, mida koerad taga ajavad.
Sutt haeti pea igapäev ja ülepäiviti, Ratsala hobõstõga ja pinnega aeti takahn. “Susi taht hagõmist, raha lugõmist” rahvasõna. Soendi olivad vanad isased hundid, kes hagõmist ei kartnud ega ka inimesi. “Julgõ susi oks saa,” rahvasõna. Aga ka emane susi ühes pojaga olnud julge. Püssist oli harva, need ei läinud igakord lahti. Huntide püüdmiseks olivad soehavva — kuni 2 sülda sügavad trehtritaulised augud.
ERM 149, 3 < Rõuge khk., Haanja v., Pressi k. — J. Gutves < Jakob Potsepp, 86 a. v. (1924).
Hundi kohta vt. veel nr. 7, 59, 80:2, 92:5, 104:7, 141, l43:4, 15:1, 152:3, 160:1, 202 jj., 219, 221, 222, 223:2, 229:5 ja 17, 240.