1) Vanasti kui olid Eestis suured metsad, siis elas neis metsades palju karusi ja hunta. Need loomad olla siginud õige tubliste. Vanematel huntidel olnud kunni kaksteiskümmend poega, Kaheteistkümnes poeg olnud libahunt — muidu kui pärishuntki, aga sellest võidud libahunti ära tunda, et tema loomi ei ole murdnud eestpoolt kõrist, vaid takkaotsast.
ERA II 10, 704 (14) < Kose khk., Kuivajõe v., Oru as. — T. Wiedemann < Mihkel Lehtmets (1929).
2) Ma ükskord leidsin undi pesa (Türi pool). Kolmteiskümme poega oli sees. Üks oli liba — oli terava ninaga, suur pikk ja sile nina. See pidi loomad takka maha võtma.
Ega me muidu põleks leindki, aga pullid akkasid möirgama. Vaata, loomad tunnevad ju undi aisu. Üks viis kodu käsku, mehed tulid metsa, võtsid pojad kinni. Olid viind mõisa.
ERA II 25, 334/5 (29) < Rapla khk., Rapla v. vanadekodu < Türi khk., Särevere v. — Richard Viidebaum < Mai Lutsukärt, 80 a. (1930).
3) Karjapoiss eksinud kord mööda metsa. Juhtunud viimaks hundipesa juure, kus olnud 7 poega sees. Poiss võtnud hea kaika ja ajanud nad kõik vardasse, löönud siis varda pesa peale püsti, pannud pesa põlema ja ise roninud puu otsa. Kui hunt koju tulnud, hakanud ta kangesti huluma. Siis tunnud haisust, et poiss puu otsas — ja mudku puud maha närima. Kui puu juba vabisema hakanud, pistnud poiss hirmsast karjuima. Seda kuulnuvad puuraijujad 5 versta tagast ja tulnuvad kervestega sinna. Löönuvad hundi maha, aga ka poisile annuvad hea keretäie.
E, StK 31, 79 (l) < Viru-Jaagupi khk., Roela k. — Bernhard Sööt < Eduard Soega, 14 a. (1925).
4) Vanasti kui veel hunte palju meie maal elanud ja metsi, võsastikke ja padrikuid palju olnud, siis pesitsenud ühe talu koplis hundi perekond. Talurahvas ei teinud neile midagi halba ja hundid ei puutunud ka nende loomi, sest olla tähele pantud, et hunt mil-laski oma pesa lähedalt talu loomi ei murra, vaid oma toitu toovat ta ikka mitme versta kauguselt. Sügisel kui pojad juba suureks olivad kasvanud, siis oli ühel ööl hundi perekond oma suikorteri maha jätnud ja ära suurte metsa ümber kolinud. Aga enne lahkumist olivad nad toonud talu õue suure valge lamba, talule tasuks suise pesaaseme eest.
ERA II 259, 205 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v., Linnamäe as. — Ello Kirss < Mai Teever, s. 1864 (1939).
5) Vanast tulnu' susi popsi laudalävele ja võtnu' lamba ar laudast. Veenü' mõtsa poelõ. Poja' söönü' ja ütel lännü' luu kurku. Üts vana tsõdsõkõnõ tulnu' kerikust ja susi tulnu' toolõ vasta tii pääl. Võtnu' põllest kinni ja vidänü' vannainemiist mõtsa. Tuu naanu' pelgämä, et “no om mul soe suuhtõ minek, no loe ma jo' meie-esä pallusõ ar'.” Vanainemine lännü' soel iks takan. Veenü' pesä manu'. Pojal olnu' luu kurgun. Käpägä' näüdänü' poja pääle, et võta' luu kurgust ar'. Vanainemine võtnu' luu kurgust ar', pandnu' sinnä' maha'. Susi toonu' timä tii pääle mõtsast. Löönü' kolm kõrd hannaga', ku tii pääle saanu'. Tä tuuga' nigu t e n -näs timmä. Saatnu' vanainemise tulõma. Tõõnõ üüse olnu' lammas lauta asõmõlõ tuudu.
ERA II 259, 205 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v., Linnamäe as. Ello Kirss < Mai Teevee s. 1804 (1939).