See oli siis, kui ma alles karjaplika olin. Läksime Ruila Tööra mammaga Pumba rabasse mustikale. Saime korvid täis, näeme - tuleb Sopsu metsavahi poolt suur karvane loom. Koer ei ta ole - Jeesuke, see ju karu! Jooseks ää, aga kus sa joosed? Ta ju sibab järel! Mamma ütleb: "Kui ligi tuleb, teeme endid surnuks." Aga ma ütsin: "Mis sa plärad, ega see Vihalemma Peetri lugu põle, kes oskas kõik kriukad järel teha!" Jäime seisma, ja karu tuleb käperdades meist mööda, teeb korra mämm-mämm ja läheb hulk moad edasi. Seal istub maha nagu koer ja hakkab ennast kratsima. Kratsib ja kratsib, siis tõuseb üles ja hakkab just nagu meie krants varte otsast marju sööma. Me tõstsime korvid ülesse ja läksime koju. Rääkisime teistele. Ei need uskund, et karu nii rahulik oli. Peremees ütles: "No sie karu oli siis täiesti teie sõpr!"
ERA II 280, 452/3 (4) < Keila khk., Saue v., Ääsmäe k. - Ed Kriitmäe (1940).