l) Vanast käüti oks voorih. Tartust Alamuste kõrtsi mano tullõh es olõ nii häta. Sääl olõs-õs sussõ, Ol'l õdag ja mõtlimi' jäiä' soohtesamma kõrtsi. Siss tul'1 postimees vai tilisand. Too ütel, et “olkõ mis um, ma piä edesi minemä.” Mee kai, et ku' too lätt, siss lää mee kah, mis noo' soe' õks tegeva'. Tul'l suur palo. Sääl ol'i pal'lo sussõ. Palost läbi minneh, ku soe tüksevä oks väega' ligi, pandsõmi olõ tuustõ palama ja' vissimi noid tee veerde. Siss soe oks pagõsi kavvõmbahe; ku' ligimbähe tulli, jälki pannimi olgi palama: soe jo' tuld pelgäse. Ku valgõss läts, siss pagosi' är soe motsa.
ERA II 180, 636/7 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. — Ludvig Raudsepp < Peeter Hallop, s. 1871 (1938).
2) Sel ajal oli veel palju unta, sest jahimehi ei old. Ka mõisnik ei pidand undijahti. Aaspere ja Kärmu vahel oli suur pajupadrik, kus olid untidel pesad. Talvel, veebruarikuus, oma pulmade ajal tegid undid rägas (padrikus) suurt muusikat, mis oli ilus kuulata. Mõni laskis jämedama, mõni peenema ealega. Selgel kuuvalgel ööl enamiste ulgusid. Ulgumine kostis Võipere külasse, kus õhtuti kuulasime. Veebruarikuus ei tohtind seal julgesti käia. Kord läksin isaga enne valget einu tooma Pauna metsast. Võiperelt käis tee otse Amasse (küla). Nende külade vahel olid Võipere emamaad ja oli Aaviku mets. Teinepool kõrval oli Areda einamaa mets, mis oli ka Võiperes, Kahe metsa vahelt läks tee läbi. Isa oli oma obusega ees, mina taga. Isa obune jäi korraga seisma ja akkas norskama. Kummagil pool teed istus kolm unti (ei ulgund lagedal). Isa võttis angu kätte ja läks obuse eel, et unte irmutada, (Eestpoolt on unt tugevam ja on ea suure koera suurune.) Kui isa sai nende kohta, siis pelgasid ja läksid vähe eemale. Nii saime läbi. Pärast neid näha ei old ja järel ei tuld.
Mõisa poolt anti peerupuid (männid) iga talule üks koorem Valgejõe metsast, mis käis Õbeda mõisa külge ja oli Aaspere paruni käes, tema omadus. Kord läksime suure vooriga sealt peerupuid tooma. Seal Valgejõe metsa vahel liikund alati palja unta. See mets on umbes 17 versta pikkuselt Tallinna maantee ääres. Teistpidi läheb läbi Eestimaa ja läheb Tudu metsaga ühte. Viit-nal kogusime kokku, et minna suure vooriga. Seekord tuli ka koolmeister Juhan Akberg meiega seltsis. Temal oli püss kaasas ja ta oli voori taga viimane. Katkult (kõrts), mis oli Loobust 4 versta edasi ja kust akkas mets peale, üks unt akkas tulema voori järele ja tikkus väheaaval ligemale. Pärast kahe ja poole versta peal sai õige ligi. Akberg lasi püssist ja trehvas easte, et unt jäi siruli maha. Õikas, et pidage voor kinni. Akbergi vend võttis kerve kätte ja läksime karjaga undi juure. Lubas undile pähe lüia ja lõigi, unt kargas maast kahe jala peale püsti ja pidi lööja otsa üppama, aga siis akkas kervega pähe laduma, et unt suri. Akberg arvas, et unt ehmatusest jäi siruli, et laeng (aavlid) ei tapnud teda. Ei old krii-mustuse-märki näha. Tõi undi koju ja nahast tegi saaniteki.
Nii olin ka lambakarjas untidega ädas. Nad käisid mind igapäev irmutamas, aga minult nad lambaid kätte ei saand, ma olin julge ja neid ei kartnud. Mul oli käitseks puss, mille oleksin pist undile kurku. Ma nägin neid lapsest saadik ja olin nendega arjund. Järgmisel aastal kauplesin saksamaa-lammaste juure ja käisin nendega timutisöödi-põllul. Lähen ühel udusel ommikul lammastega välja, trehvasin siis kokku kahe undiga, üks isane ja üks emane. Suvel jooksevad paaris. Isane on suurem, emane veik-sem. Põllult käis läbi põiktee. Lambad said põikteele ja kargasid kahe jäkku ja mina jäin keskele. Siis nägin lambamurdmist. Unt pani oma kaks käppa ühe priske lamba turjale ja ammastega murdis tühemuse kohast selgroo katki ja tõmbas käpaga mao välja. Tuli oostekarjane, vanamees, mu juurde ja ajasime undid metsa. Enne teine unt tahtis teist lammast kinni võtta, aga mina läksin temale pussiga vasta. Tema jäi istuma, ja vahtisime vastamisi. Need undid läksid Joosep Kuusikvaldi lambakarja ja murdsid seal ühe emase lamba ära, Karjane seda murtud lammast mõisaperele ei soovitand. Mina teatasin lamba murdmisest mõisa, ja valitseja saatis Kuusikvaldi, kes oli tareahju kütja, lammast vaatama, kas kõlbab tappa. Obusekarjane laitis ära ja lammas maeti sinnasamasse põllule.
Kord, kui olin mõisas tööline ja panin naise vikatile löe otsa, tuli põllupeenart mööda unt mulle teele vastu. Mina irmutasin teda vikatiga, et ta ümber pööraks, aga tema ei pöörand, vaid läks üle kahe puuaia, mis oli kahel pool teed (püst- ja lattaed), ja läks metsa, kus olid minu lapsed lammastega. Murdis seal ühe lamba maha ja sõi kõhu täis. Lammas ei tee midagi, ei jookse kaugele. Nad oiavad ühte unnikusse ja vahivad undi poole. — Vanad inimesed arvasid, et unti tema teel ei tohi segada, et siis tema tasub kätte.
Olin veel Pruuli koha peal. Sagadist mees Joosep Õunmann tuli Aaspere mõisa teumeheks ja võttis minu tädi Mari Sangmanni omale naiseks. Peeti moonatubade juures pulmi. Oli suvine aeg enne jaani (jaanipäeva), mil olime öösis, Sagadi mehi oli seal pulmas, Ka minu isa ja ema olid pulmas. Mina olin teisepool Võipere küla seal labidal metsaservas öösis. Pulmad oli VarikatkuL Ööseks pandi Sagadi pulmaliste obused sööma metsa. Maa oli tüma ja obused olid lahti. Unt tuli ooste ulka ja murdis ühe Sagadi mehe suure alli obuse maha, Juska peres oli valge obune, tugeva kerega ruun, kes oli Võipere küla karjas. See kuulis Sagadi ooste kisa ja jooksis läbi tüma appi ja ajas undi obuse kallalt ära, Obusel oli juba magu maas ja unt sõi parajaste. Ruun üppas esimeste jalgadega undile pähe ja lõi raua-aagi undi pealuusse. Raud läks pooleks ja pool rauda jäi undile pähe. Ta läks küll metsa, aga suri sinna ära. Sagadi mees sai undi omale, kellest sai nahagi obuse-tasuks, — Kord olime terve küla noored poisid öösis Võipere ja Aru vahel Kiigemäe lepikus. Enne old seal külakiige. Nüid on seal lähidal Aaspere pidumaja. Olime öösis ja unt tuli ulka. Siis ta Juhan Oomeri obusel tõmmas perse peale ammastega suure krammi. Seesama valge ruun oli ka karjas. See võttis undi ette ja ajas piki teed, mis nüid on muudetud, Õbeda kuusikusse, ja meie poisikesed jooksime karjas järele. Obune oli kammitsas ja ei saand unti kätte. Leidsime obuse kuusikust, kus seal rohtu sõi, ja tõime ta karja tagasi, — Olime jälle kord Kiigemäel öösis. Ees- Pilt 35. Hunt. pool küla, Otsa Kaarli toa kohas, olid kolme pere obused, Reinu, Mihkli ja Otsa, tubade juures koplis. Ka nende juure tuli unt. Oli Reinu Madise varsaga obune ulgas. Unt läks varsa kallale ja kiskus reie küllest suure tüki ära. Mära kaitses, nt ei saand varsa maha murda. Teised obused kisendasid. Valge ruun akkas jooksma piki teed ja tuli nende ooste juure ja ajas undi ära. Tänav läks Madis Õunmanni õuest läbi. Madis kuulis, kui obune mürinaga õuest läbi läks, ja jooksis järele, Valge ruun jooksis soosse undile järele. Vanamees vandus: “Ära-soge soi varsa reie!” Sellest varsast sai veel vana obune, aga kramm oli alles. — Kord olime Kihlevere raja juures öösis. Seal olid Võipere einamaatükid. Nüid on need emamaad ühe peremehe käes. Tuli sinna ulka jälle unt. Meil oli tuli ees, et oli külmavõitu öö. Seal oli Uustalu peremehe Juhan Linverki tuhkur mära varsaga. Valget ruuna seal ei old. See oli Aaviku metsas, kus olid 2—3 pere obused aias. Mära oidis varsa oma lõua all, pööras tagumise otsa undi poole. Vars sai jooksu ja jooksis teed mööda Võipere külasse. Unt jooksis kaks versta järele. Viimaks jõudis vars mõisa ooste ulka ja Unt sinna järele ei läind. Oostekarjane nägi varsa ja unti ja ajas-undi metsa. Obusele jäi eluaegne märk reie külge. Vars saadi kätte. Auküla ja Võipere vahel oli Võipere meestel üks väli põldu, muist oli Õbeda ja Ama ja Võipere küla vahel. Olime Paljaka soo ääres Auküla pool öösis. Oli seal teumehe obune, Teumees ise oli ka seal. See obune oli undiga koos, meie tule juurest nägime. Meie tahtsime minna unti ära ajama, aga teumees keelas: “Ega ta minu obusele midagi ei tee, — on ennegi koos old. Las mängib!” Seal oli vana sügav sauaauk vett täis. Unt läks veeaugu ääre ja laskis sava vette. Tuli sealt obuse ette, lõi savaga kahele poole, ja obune tõstis pea üles. Nõnna kui obune pea üles tõstis, kargas unt ammas-tega tema kõrisse kinni ja oidis tagumised jalad vasta obuse rinda. Jooksime appi. Obune jäi inge ja unt jooksis ära. Kõri paranes ära, aga oli enne kaua aega aige.
Aruküla ja Võipere küla vahet on kaks versta. Joosepi-rahva talus Arukülas oli suur kultsiga. See käis teed mööda Võiperes emikseid paaritamas. Kord juhtus ta lepiku vahel undiga kokku ja akkasid kahekesi võitlema. Kult lasi seal undi mao maha ja unt suri teele. Seda lugu rääkisid vanad mehed.
Saksamaalammaste-poisiks kauplesin aastaks. Talvel söötsin neid. Palk oli natuura: sain 2 küli rukkid suves, umbes l puud silku, l tsetveerik ernid. Riiet mõisast ei antud. Kodus käisin söömas. Ommiku võtsin leivamärsi kaasa. Märsid olid kahesugused; väikesed, nõnnanimetatud päevamärsid, ja suured, kuhu läks moonamehe nädalamoon, terve leib ja silgu- ja võikarbid.
ERA II 197, 215/27 < Haljala khk., Aaspere v., Võipere k. — J. A. Reepärg < Jakob Pilli, s. 1857 (1925/6).