l) Ükskord läks üks mees külässe ratsa hobesä sel'läs. Küläs sidus ta hobesä tare ukse kõrvä konksi külge kinni ja läks sissi. Kui ta õhtu kodu hakkas minema, olli kaunis tükike aega k'ula's ärä viidetud, aeg olli üsna hil'la poole. Aga hobene olli ärä kadu-nud, ei ollud kuskil pool. Mees mõtles, et hobene kodu on läh-nud, mis kah õige mõte olli, ja hakkas nüüd kodu minemä. Üle Keremi heinamaa minnes leidis ta tee päält hobesä sadula maast ilma ööksetä, võttis maast üles ja astus edesi ilma tähele panemata, et hunt tal jälgi möödä järgi kõndis. Laanegu soo pääl puutus hunt mehel jalakontsä ninägä. Mees vaatas tagasi ja ehmätas ärä, kui ennäst hundiga palu tee pääl nägi üksi oleva, “Taline tee, kusgilt kedägi kätte ei saa; kui ta mu ärä sööb või murrab, sinnä ei ole kedägi parata.” Kiini oja pääl nägi mees hobesa öökse ja teki maas oleva, aga ei julgunud üles võttä. Hunt tulli vahel ligidalle ja nuusutas hobesä sadult mehe kainlast. Kui mees viimati koduõue jõudis, vaatas ta esimest korda alles tagasi. Hunt vahtis talle alle õueväräti pääl järgi. Mees olli paar päevi haige maas. Hobesäl ollid hundid laudja päält suure lapaku liha ärä tõmmänud ja mitmest kohast ärä veristud.
H III 20, 486/8 (3) < Viljandi khk., Uusna v. — Jüri Täht < Reet Vasar (1894).
2) Hunt oli küllaltki tark ja isegi nii, et inimese paneb alguses imestama. Pole siis ime, et kui inimesedki juures olles ei saa aidata hobust hundi käest, võib tõendada nii mõnegi inimese rumalust, Usuti väga palju hobuse enda tarkust ning arvati, et hobused on küllaltki targad hoidma oma nahka. Ning hobune polnud loll, isegi vaga tark. Ükskord enne päikese tõusu läinud keegi mees teole ja näinud hobust söömas tee ääres. Hobusest mõnikümmend sammu eemal teel olnud kõrge tolmupilv, ning mees imestanud, et kedagi pole tolmus näha, kes seda tolmu teeks? Ligemale minnes näeb mees hunti püherdavat liiva ja tolmu sees ning siis minevat hobuse nina alla ning raputavat. Hunt nägi, et hobune kuidagi pead ei tõsta, siis ikatsub ta selle kunstiga, et ehk hobune tõstab pead, kui raputa liiva silma. Hobune oli vana ja vigureid täis, ning seegi hundi väljamõeldud nali ei aidanud. Hobune jäi ikkagi pea ripakil seisma, ja hundile tegi hirmu teoleminev mees.
ERA U 167, 84/5 (l) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Ao k. — Laine Priks < Jaan Tamm, 91 a. (1937).
3) Lauknalt vana Rehe Reinul ärg jäänd ööseks metsa, ja see oli juba midagi ädaohtu. Küsind, et ei tea, kus meie loomad täna näha olid, Keegi karjapoistest vastand; “Teie loomad olid täna Pammuna rabas.” Rein sääb eese sammud Pammuna poole. Eemalt nääb, ärg justku veaks midagi rasket koormataolist. Rein vaatab oolega ja oolega ja nääb viimaks: ärja tagapool ääres un't ammastega ärja reides kinni. Rein mõtleb: “Mis ma nüüd teen? Kui ma nüüd õiskan ja äält teen, siis ta raputab ja kisub ärja reie lõhki.” No, Reinul tulnd ea nõu, mõteind, et “oot-oot, ma võtan eese pika kuue sel'last ära ja viskan undile peale,” et kui unt ehmatab, siis ehmatab eese ammad lahti ja ei tee ärjale viga. Rein jääb ootama põesa äärde, kunas ärg senna ligemale tuleb, ja oiab kuue kääs, et parajat momenti kasutada. Rein võtab kuue, veskab pauh üle undi pea, Unt ehmatab ermsa valuga eese reie küllest lahti ja pea kuue sees ja terib Reinu pikali enese ermu-üppamisega. Noh, maast ülesse tõustes nääb Rein, et ärja reiel põlegi viga, ainult ammaaugud on sees, lõhki kiskumata. Ärg paranes ära ja sai töövõimeliseks. — Siis kui unti ehmatati, siis tema ehmatas eese ammad kohe aava seest väl'la järsku ilma vigastamata, aga kui talle vägivaldselt sai kallale tormatud, siis ta raputas ja lõhkus ermsasti ära selle koha.
ERA II 159, 202/3 (l) < Risti khk., Nõva v., Hindaste-Uuetoa t. < Kullamaa khk.— Enda Ennist < Jüri Reeners, s. 1874 (1937).
4) Ükskord ollid karjatsed metse veeres kesä pääl karjaga, kui hunt metsest väl'la juuskis kohe lammakarja kallale ja pildus lammid ümmer, aga ära murda egä suhu võttä es saa ta ühte lammastki. Karjatsed saatsid talle koerad kallale ja andsid talle karjavitsega valu, et hundionu ohtu hil'lä veel saagi pääl ollud ja suu hommuku kinni jätnud. Huntäl on see vigur: kui ta hommoku enne päevä ülesse ei tõusu ja suud lahti ei tee, et ta siis änam sellel päeväl lahti ei saa, piab teise päeväni ootama.
H III 20, 488/9 (4) < Viljandi khk., Uusna v. — Jüri Täht < R. Kinger (1894).