l) Vanasti olnud Saaremaal väga palju huntisi. Ükskord olnud juhus, ühel talvel olnud väga palju lund, hirmsad kõrged lumehanged tuiskanud, taludes olnud katustega tasa. Ükskord olnud ühe hundil õnnetus: tema läinud hange kaudu talu katuse otsa või karupesa august talu püiningule, säält kukkund rehaltse loomade sekka. Loomad hakkanud rööskima ja möi-rama; ei tea, mis loomadel on. Peremees läinud vaatma rehetuast läbi, mis on loomadel. Hunt lipsand peremihe jalgade vahelt rehetuppa, säält aknast välja kõige raamidega. Peremees saanud korra häiata ahjuargiga — olnud hunt kadund. Sest vanasti ei olnud muud kaitseriista majas kui ahjuark, sellega anti pihta iga elukale.
ERA II 275, 236/7 (7) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. — Tiina Õunpuu (1940).
2) Mina ollin ikki ää suur tüdrikuke juba. Meil olli kodus nõnda, et sui olli lambalauda uks eest ära ja tihi kartsas käis ukseaugu ette, muidu lambad väga pailu lõõtsutasid umbses lautes. No ükskord öösi olli, me ärkame üles — igavene kolin ja varin ja mürin väl'lal. Isa joostes ukse pääl vaatama, mis sääl õige on, ja s' meie ka tagant järgi: va kurivaim isi lauda kallal. Ele suine öö olli, selgesti nägi ära, mis ta tegi. Meil olli tagapoolt laudaseina alt üks undamendikivi ära — unt senna, topib oma va änna august sisse ja vehib, irmutab lambad ette kartsa taha, isi ruttu ümmer nurga lõrinal läbi kartsa võtma; läheb ahmerdama — lambad jälle kolinal-mürinal tahaotsa, tema jälle ännaga vehkima ja jälle kartsa ette — ku suurt pittaagelt teevad — ja lambad lõhuvad karjuda ... Sis isa ja vend läksid, koerad kah — ära sis äbenes teine. Mehed tahtsid ikki kätte saada, aga ei saanu seekord.
ERA II 269, 433/4 (27) < Häädemeeste, Orajõe v., Suurküla — M. Mäesalu < Maria Kallas, s. 1871 (1940).
3) Oli Äksi talus muiste elanud peremees Peeter. Ta kandis selgas pikka takust särki alamale põlve. Külmal küünlakuu ööl nälginud hunt pugenud seina alt eeskotta, kus oli pikk pime ruum ja selle nurgas oli noorikupõlve veimekirst. Hunt pugenud kirstu taha koera püüdma, koer hakkas kirstu all haukuma. Vana Peeter seda kuuldes läks koja ukse pääle vaatama ja ässitas koera “äss-äss!” Hunt kuulis mehe häält, jooksis kirstu tagant välja, Uksest välja jookstes hakkas ta Peetri jalgade vahelt läbi jooksma, pea jäi särgisse kinni ja Peeter jäi hundi selga. Hunt jooksis tuhat-tulist metsa poole. Ta hakkas üle kiviaja hüppama ja Peeter kukkus seljast maha. Külmast kange ja hirmust aetud, jõudis ta viimaks koju ja oli mitu päeva haige.
ERA II 256, 701 (2) < Audru khk., Jõõpre v. — Jõõpre algkooli õpilane Hilda Killing (1939).
4) Teinekord oli jälle teises kohas; oli pandud vankre rattad kuuri alla talikortlesse, väike koer oli olnd, unt oli tulnd koera kallale. Koer jooksnud sealt rataste vahelt läbi, raja alt august sisse, unt järele. Ajand oma pea ratta kodarate vahelt läbi, aga siis põlla saand änam edasi ega tagasi. Inimesed tulnd koera lõrina peale tuast väl'la, Unt pannud jooksma. Läinud ikka töllaki-töllaki mööda põldu, vankreratas kaelas. Küla mehed jooksnud siis kokku ja löönd undi maha.
ERA II 86, 225 (127) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. < Häädemeeste khk., Orajõe v, — Joh. Nurme < Elisabeth Grenzstein, 61 a. (1934).
5) Kord kuulnud Iie taat 'omiku vara kojas suurt kola ja koera kisa. Taat ruttu vaatama, et põle maland püksagi jalga panna. Nõnda kui üle uksekünnikse astunud, kohe kaksiti undi selga. Koband kohe undi kõrvad pihku ja üidnud sulast, et toob kervest ja lööb undile pähe. Sulane äigab unestpeast kerve ja läheb, lööb taadile käe peale. Teine laseb valuga kõrvad lahti ja akkab karjuma, kuna unt veel hea tüki taadil reiest häigab ja jooksu paneb.
E 14748 (5) < Kuusalu khk. < J. Abreldal (1895).
6) Virumaal Rääsa külas juhtus umbes 100 aastat tagasi väga omapärane lugu, millega üks mees sai üle kihelkonna kuulsaks, Ühel ristipäeva ööl tuli hunt Jaagurahva pere õue kitsast seinavahest. Muidu oli õu kõik kinnine ja hunt ei pääsenud enam välja, sest sissetulekuteed ta ei leidnud kohe ülesse, ja pere suur koer hakkas teda haukuma. Peremees, Jaagurahva Madi, kuulis koera haukumist. Sel ajal mehed magasid veel ilma püksteta. Mees haaras pannisäppeli ehk panniraua ja jooksis särgi peal välja, ja nägi, et koer ja hunt võitlesid. Mees jooksis lähemale. Seda nähes tahtis hunt hüpata üle värava, kuid koer võttis hundil tagant kinni ja tõmbas tagasi. Mees hakkas panni-rauaga hunti materdama, kuni see jäi juba uimaseks. Siis võttis koer hundi kaelast kinni ja Madi sabast ja vedasid hundi tuppa ja Madi andis seal siis tublisti selle eest peksa, et oli ta lambaid söönud, Järgmisel päeval tuli inimesi kui murdu hunti vaatama ja igaüks andis oma lammaste ja seapõrsaste eest, kuni hunt oli uimane ja lõpuks vagane.
Pea sai ka mõisnik teada, et Madi püüdis särgiväel hundi kinni, ja kutsus mehe enda juurde ja määras talle 60 hoopi selle eest, et ta oli ilma riieteta läinud külmal ööl välja. Kuid ta oli hea mees ja andestas. Kuid varsti jäi mees külmetuse tagajärjel haigeks ja kutsuti mõisast arst. Arst, kes oli ka mõisnikusoost, tuli sinna, kuid ei teinud midagi head, ajas ainult head juttu. Siis läks haige juurde, hüppas põlvedega mehele rinnale ja ütles, et see käib veel küll. Mees kannatas ka selle põrutuse välja ja sai ikka terveks.
ERA II 217, 202/3 (53) < Lüganuse khk., V.-Maidla v., Rääsa k. — Evald Tarve < Madi Pulver, 64 a. (1939).