Üks ööse ärkasid Vingissaare saunarahvas ühe mürina peale unest üles. Justkui tõrukse veermise hääl, lõõtsutamine ja ähki-mine — issa-pojake, mis see omitigi peaks olema? Justkui koera lõõtsutamine ja ähkimine — ei või omiti arvata, mis see tähendab! Natukese aja päräst kuulevad nad jälle isisugust häält; summat-summat-aeh! summat-summat-aeh! ja ikka edasi. Küll sai issameie igatpidi, küll edaspidi ja tagaspidi, loetud, nii hästi kui see korda läks, — aega olli jo selle tarvis küll, uni olli läinud ja ei tulnud suure hirmuga änäm, ikka veel kuuldi summat-summat-aeh, muudkui aegajalt pikkamesi. Seda ei jõua ükski ärä kirjeldada, mis sel ööl see vaene saunarahvas tundis. Kui jo valge väljas olli, siis olli ka jo kõik jälle vaga nägu vahest enne. Siis julges mees välja minna ja kõige esiti talusse. Seal rääkis ta oma öösise loo otsest kuni lõpetuseni. Talurahvas läks seda ime-irmu vaatama. Sauna juure minnes nägi peremees, et tõruke, mis sauna ulu alla oli paegale pantud, olli sealt välja veernud. Kes teda paegalt ärä veeretas, see andis mõtelda veel. Ümber vaadates — kaev oli aia nurkas, sinna sisse vaadates nägid hallid karvad vee peal lemmendavat. Mis pagan see on, mõni soldat võih, sinelikarvad lemmendavad vee peal? Peremes võttis äkiaesa, tõmmas ühe otsa üles — ei see ole kellegi soldat, vaid üks hall suur koer või mis ta õige on. Köis toodi, aeti kaela, tõmmati mitme mehega välja. Kui ta kuivemas tahenes, saadi aru: päris hunt või võsaonu. Siis selgus öösine tõrukse kumin ja koera lõõtsutamine ja hundi ähkimine. — Hunt on koera kinni püidnud, see aga joosnud sauna ulu alla tõrukse taha ja kus aga sai, ikka hunt järel; koer kargand üle aia ja kajjo — hunt järel. Aga ei teadnud, et kajo ka seal oli, — tümm sisse! Siis oli koerapüidmine sestsamast tunnist otsas ja akkas uus püidmine, see on kajost välja. Ta on oogu võtnud summat-sumamat, siis hüpand kõigest jõust ülespidi — rauh, kus rakked kõik ärä oli küinestanud, kus ta pika sumistamise ja raapsimise järel ärä väsis ja ka meeleäraeitmises suri. Siis riisuti ta paljas ja viiti ihualasti metsa. Kõrvade eest saadi 3 rubla, naha eest ka teist niipalju ja — asi nudi.
Sest aeast on sealt ümmertkaudsel rahval see sõna väga tuttav: “Kimpus kui hunt Vingissaare kaeos.”
H II 26, 534/6 (7) < Suure-Jaani khk. — Mart Kielas (1890).