Kord tulli naene veikse rinnalapsega küläst. Olli sügisine vankre aeg, ohtu kaunis hil'lä poole. Kui ta üle rabatee tulli, mängsiväd kaksteistkümmend hunti kuuvalgel tee pääl ees, Naese südä värises, kui ta lapsega lähedämalle sai; mõtles, viimäti tõmmavad nad lapse kõrvält ärä.
Kui ta hunta lähedalle olli, hüüdis ta; “Külamehed, tee pooles!” Ja kuus hunti läks teisele poole ja kuus hunti teisele poole teed ja lassid naese lapsega läbi, Naene andis hobesale piitsa ja katsus, et ajama sai. Tänäs, et õnnegä ja eluga pääsis. Sellest on aga ka tükikene aega möödä: laps olli minu vana-vanaisa.
H III 20, 491/2 (6) < Viljandi khk., Uusna v. — Jüri Täht < Reet Vasar (1894).