l) Mälestusi sellest, kui hundid murdsid Ärase talu lapse. — See olnd küünlabe aegu, metsavahi Pillil toon oma emamaast einu, kui kolm unti tulnd küüni otsa nende kallale, Kaks tükki jäänd põõsa taha, aga üks toppind kohe obuse kallale, Eeva olnd koorma otsas, see akkand karjuma; mehed tulnd küünist välja, ajand angudega undi minema. Nad oleks ta angudega ära ka saand tappa, aga pole julgend; kaks tükki olnd veel põõsa taga. Säält ta (hunt) läind siis minema, läind Ärasele (see on üksik talu Järise ja Ants-jala vahel Mustjala vallas). Sääl lapsed mängand liivaaukus. Saand säält korraga tüdruku kätte, hakkand seda pääle murdama ja närima. Poiss joosnd koju abi tooma. Ärase Jaen tulnd püssiga, pole eemalt lasnd, tahtnd vist tüdart ää päästa, Unt jätnd tüdruku maha, kargand kohe ürinaga Jaani kallale, saan Jaani käe suhe. Jaen ajand käe kurku, kõhtu niikaugele kui oli läind, — siis unt pole änam närida saand. Poiss olnd pisike, see pole isa aidata saand. Isa õpetand siis poissi, kudas poiss unti peab lasma. Poiss lasnd siis undile püssiga just perse. Pärast undi mahalasmist nad leikand undi kõhu lõhki, siis tüdruku juusepats olnd veel undi kõhtus.
Siis pärast keik olnd uudisimmulikud, küsind kõik ikka Jaani kääst, kudas see asi oli juhtund. Ükskord Pähkla kõrtsis üks mees akkand jälle pärima; “Näita, Jaen, kudas sa selle undiga sääl olid!” Jaen ütlend: “Jah, kui sa mule poole toopi viina ostad, siis ma näita,” Mees ostud viina, Jaen joon viina ära, siis saan mehe rinnust kinni, virutand varts vastu maad, ise põlili otsa, ja ütlend: “Vada, nõnda ma oli selle undiga!” Pidand mehe ää pooma.
ERA II 201, 366/8 (21) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Mustjala khk. — Kaljo Lepp < Laas Lepp, s. 1865 (1938).
2) Isa rääkis. — Täma õld viel laps, püksata poiske, ja nad eland Maetsmas. Suured metsad õld küla ümber. Õige suur kivi õld metsa servas maja ligi ja ühel ommukul mängind ulk poisikesi kivi pial. Tõugelnud vastastikku ja Alekere Toomas, ühetõistkümne-aastane poisike, kukkund alla. Sial õldki unt kõhe platsis, tõmmand lapse lõugu ja jooksnud metsa. Poiskeste kisa piale tuld vanemate inimeste abi, aga hilja. Poiss elas viel küll, kui kätte saadi, kuid suri õige varsti, sest kõht õld lõhki tõmmatud ja sisikond väljas.
ERA II 166, 68/9 (78) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Torma khk. — Armilda Hallik < Helene Hallik (1937).
3) Kodavere kirikuraamatus seisnud järgmine lugu. — Aasta 1810. ümber sõidab naine poja ja tütrekesega läbi Kodavere ligidal asuva metsa. Lapsed on veel väikesed. Umbes keset metsa kuuleb naine huntide ulumist ja varssi tormab terve hulk hunte teele, Hundid tikuvad hobuse ja naise kallale. Naine tahab poega huntidele visata. Poeg paluma: “Pai ema, ära viska mind, viska see viriseja tütarlaps!” Ema viskab ka tütre huntidele, et ise pääseda. Hundid rebivad lapse tükkideks ja söövad ära. Hobune jookseb kõik see aeg nii, kuidas ta veel vähegi suudab, kuid murdjad tormavad uuesti järele. Südameta naine viskab ka poja huntidele. Poisike on huntide vahel varssi jaotatud, Kolmat korda tungivad nad naise ja hobuse kallale. Talu on ligidal ja naine pääseb huntide käest. Talu õues raiub sulane hagu. Naine jutustab oma juhtumisi sellele. Sulane ei vasta midagi. Võtab kirve ja — naise pää kukub murule. Sulane antakse kohtu kätte. Kohus mõistab sulase kahekskümneks aastaks sunnitööle. Möödub mõni aasta. See sündmus ulatub ka keiser Aleksander 1-se kõrvu. Asja üle kuulates laseb keiser sulase vabaks.
E 60983/4 < Otepää khk. — Elisabet Kibbermann (1927).
4) Siin om Marivarik kah. Sääl om susi ar kisknu' Mari-nimelidse tütärlatsõ, Latsõkõnõ ol'l upõ söönu', soss ua' õnnõ perrä jäänu' ja mõni rõivanärts.
ERA II 259, 264 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Kikka t. < Annemõisa — Ello Kirss < Jüri Kikas, s. 1860 (1939).
5) Vanasti olnud Jõelehtme ümbruses palju hunte. Kord vanemad tööle minnes jätnud lapse üksi koju. Hunt tulnud, lipitsenud niikaua lapse ümber, kuni laps istunud selga, siis hunt viinud ta Koogi metsa oma pesasse. Hundipojad mänginud lapsega ja kriipinud ta oma küüntega lõhki. Vanemad koju tulles ei ole last leidnud ja läinud otsima. Tulnud veel külainimesigi, ja viimaks mindud Koogi metsa ja leitud laps säält hundipesast. Pärast vanemad küsinud, et “kuidas sa siia said?” Vastanud laps, et “suur kutsu võttis mind selga ja tõi väikestele kutsudele mängida.” Väikesed kutsud olla mänginud temaga ja kriipinud teda.
ERA II 165, 221 (3) < Jõelähtme algkool — õpilane Anna Havam < Anna Sukamägi, 77 a. (1937).
6) Hundid pidada ka lapsi ära viima nagu lambaidki. Korra läheb keegi mees ühest põesastikust mööda ja kuulab. Seal kuuleb ta ühe lapse häält: “Mine ää, ehk ma löön sind!” Mees läheb vaatama ja näeb ühte väikest last hundipesas, keda hundikutsikad lakuvad, ja väike laps tõrjub neid lusikaga enesest ära.
H III 29, 63/4 (5) < Tallinna — V. Truuv (1901).
7) Kord Võru Sooru mõisa Viirapalu metsas olnud vanasti metsa sisse mahajäetud ahervars, ennem sinna mahajäetud taluelamu rehetare seinad, ja hoonesse sisse kas-vanud mets. Üks mees, tubli kütt, leidnud, et sinna vana ahervarre ümber ning rehetare seinade vahel hundipesa ja kutsikaid. Mees võtnud ühel pühapäeva hommikul püssi kodust ja läinud sinna metsa vana rehetare ahju peale peitu. Tükike aega oota-nud vana hunti, see toonud elava väikese — tütarlapse. Hunt visanud lapse üle läve sisse ja ise jooksnud minema. Hundikutsikad lapsele ümber ja hakkanud kord-korrast ikka tugevamini kis-kuma. Lapsel olnud helmed kaelas. Hundipojad kiskunud ka helmedest. Laps kõnelnud: “Kut'sa, är putku', neo' mu memme helme'!” Mees päästnud lapse, haaranud hundipoe-gilt ja viinud omaga ahju peale. Mõne hetke järele ilmunud emahunt ja toonud lamba. Mees kõmmutanud emahundi, peksnud hundikutsikad maha ja toonud elavaloomulise lapse oma vanematele tagasi.
ERA II 180, 523 (9) < Karula khk., Karula v., Väheru k. — A. Vallner < Juhan Vallner, 93 a. v., Mari Vallner, 79 a. (1938).