l) Vanasti olnud mõisades meeskokad. Kord läind kokk õhtul mõisast koju, tükk värsket liha põlle all. Kodu olnud mõisast eemal, tulnud minna pisut üle välja. Nii läind siis kokk üle välja, lihatükk põlle all. Hunt hulkunud ringi, tunnud õhus värsket lõhna ja läind kokale järele. Hunt jõuab koka juure: sel häda käes, mis teha? Ära jooksta ei jõuaks, ka vastu hakata pole millegagi. Lõikab siis tüki liha ja viskab hundile. Hunt sööb selle tüki ära, kuid tuleb jälle järele ja vahib ähvardavalt kokale otsa. Kokk lõikab teise tüki, siis kolmanda jne. Varsti liha hakkab kokal lõppema, aga hunt läheb kord-korralt julgemaks ja tuleb juba lähedale nagu koer, Kokk visand siis veel tüki ja kui hunt pööranud ümber seda võtma, haaranud ta hundil sabast kinni ja hakanud vedama sabapidi teda enda järele. Et see olnud parajasti kusagil jää peal (talvel), pole hundi küüned jäänud jäässe kinni ja mees vedanud teda lohinal järel. Ise karjunud ta seejuures abi lähedalolevatest majadest. Sealt tulnudki siis inimesed kisa peale välja, ja hunt löödud üheskoos maha. Kokk saanud sellest aga niipalju õpetust, et ta teinekord pole enam kunagi võtnud mõisast õhtul koju minnes salaja liha kaasa.
E 59885/6 < Peetri khk., Mäo v., Nurmsi k. — R. Viidebaum < Jaan Viidebaum, 60 a. (1927).
2) Miu vana oni saanu ükskord päris käsitsi undi kätte. See olnu kesktalve aeg, täis kuuvalge ilm olnu ja käre külm. Oni läinu kella öhe aeg oosi väl'la ukse ette kusel ja kuuleb; lambalauda uks lõgiseb. Temal muud looma põle olnu ku seesamma 2—3 lammast ja nüid — kas varas on kallal või... Kuu paistnu küll eledasti, aga laudauks olnu pimedispidi, midagi nägu mükerdab, aga aru ei saa. Tema jooseb senna; suur unt ukse taga ja põle omiti kuulnu tema tulekut, lambad nägu sees ka kõbistasid. Tema undil ännast kinni ja tahtnu laudaräästa alt midagi antavat tõmmata, aga unt olnu niipailu tugev, akkanu tend järgi vidama — esmalt oma õuest väl'la, sis kaldast alla jõe pääl ja üle jõe, teisest kaldast üles jälle, ära Jaagupi kesa pääl. Tema igavesti ädas juba — niisamma pal'la jalu ja aluspükste väel ku ta oetist tulnu, lahti lasta ka ei või, sis unt tuleb kallal ja temal pal'lad käed. Mitu keerdu tantsinu sedavisi kesa pääl rinki ära, sis omiti kodurahvas akkanu tähel panema, et väl'la läks ja tagasi ei tule, ja üks tulnu uksest väl'la vaatama. Tema kar-juma: “Tulge appi, tooge kirvest!” — No sis koputanu teisel natike senna nupu pihta. Onil olli see nahk aseme ees parandi pääl, et “mina külmetasi sinu pärast oma jalgu, nüid mul, vanal mehel, ää soe siia pääl astuda.” Unt on üksluine: ku sa tend ännast piad, ega ta sis ammustada ei saa.
ERA II 269, 434/5 (28) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. — Marta Mäesalu < Ott Kallas, s. 1865 (1940).
3) Kui siin Iklas sõda olnu, sis Tohvi Juhan põgenenu venelaste eest ja joosnu üles Kupitsamäe pääl. Sääl olnu üks suur tonn ja tema pugenu sinna tonni sisse. Üks Unt läinu säält tonni juurest läbi. Juhan tõmmanu nalja pärast undil ännast kinni, ja unt pistnu nii kiiresti joosma, et Juhan põle änam aega saanu undil ännast lahti lasta. Siis unt vidanu tend tükkis tonniga taga mõni kolm-neli kilumeetert. Viimati tonn lagunenu koost ära ja tema jäänu sinna maha.
ERA II 207, 690 (l) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Orajõe-Penu k. — Marta Mäesalu < Oskar Leemann, 16 a. (1939).
4) Üks Avinurme mees läinud kevade metsa riista vitsapuid otsima. Kuhjalava juurde jõudes näeb ta, et hunt kuhjalavas küliti maas lameb, koivad sirged. Mees mõtleb, et hunt talve külma läbi ära lõpnud. Astub ligi, arvates: “Ma katsun, kas tal karv seljas lahti või kinni on; on karv kinni, siis saan hea saaniteki.” Ta võtnud hundisaba pihku, et teist külge pöörata. Seal karganud hunt häkitselt maast üles. Mees ehmatanud ära ega pole sabast märkanud lahti lasta. Hunt vedab sabapidi meest järele. Häkiste katkend hundi saba katki, hunt torkab ilma sabata kui nool metsa. Mees jääb põõsa taha kõhuli, hundi saba kõvasti kätega kinni hoides; iseeneses rääkis ta: “Olgu hunt nälga surnud ehk külma kätte ära kärvanud, võta aga sabast kinni, sest ta ehmatab rängaste, ja elu on kohe tal sees!”
H IV 8, 401/2 (l) < Palamuse khk., Kurema k. — H. Karu < Jaan Karu (1897).
5) Muiste elas siin küläs mees, see olli hirmus kõvä jõugä. Ja et ta ka tükkä vällä tegi, siis võis ta ka ennäst sellega teste ees suurustada. Kord tõi ta metsest palgi käelöömise pääle vällä ja tegi muidu suura karutükkä, mis imestamiseväärt ollid. Ükskord vidäs ta kihlä, et ta emäse hundi pesast sabapidi vällä toob, sest hundil on kange selläluu, mis nõrku ei anna. Teesed es usu, ja mees hakkas ka töösse: hiiläs tasakestä pesä juure ja tõmmäs hundi, kis poegi imetas, sabast kinni ja tiris metsest välläpoole. Hunt toetas jalad vastu kivä ja puujuuri vastu, aga sellest ei küstud. Viimäti suure rabelamise järgi sai ta hundi metsest vällä, sest ta es julgu hunti lahti laske, et ta ehk vaist võib ära murdä. Mees olli sellejärele mitu päevä haige maas ja surri kah selle suure kakestamise päräst ärägi.
H III 20, 489/91 (5) < Viljandi khk., Uusna v. — Jüri Täht < Epp Lillemaa (1894).