1) Puurmanis olnud ennemuiste üks mees Hundi Rein. Olnud ennemuiste suur kütt, 99 hunti tapnud ta juba ära, kui viimaks talle unes näidatud, et kui ta veel ühe hundi elu kallale kipub, siis ise ka surma saab. 99-dama hundiga sündinud tal aga imelik lugu. Ühel öösel maganud ta metsas ojakese lähedal tule ääres. Öösel ärganud ta krabina peale unest üles, põle aga ennast mitte liigutanud. Ja näinud suurt emahunti enese otsa vaatavat. Hunt läinud aga varsti jälle tagasi ja mees kuulnud, kuda ta vees edasi-tagasi solistanud. Natukese aja pärast tulnud ta aga tagasi, vesimärg. Tema ette saades jäänud ta aga jälle seisma ning raputanud ennast tulle kuivaks, ja läinud ise jälle ojasse tagasi. Mees mõtelnud, ega nalja ei ole, tõusnud maast ülesse ja pannud oma asemelle kannu, kannu ümber pannud kuue, kübara pähe ja saapad jalga, võtnud püssi kätte ja läinud siis ise lähedalle kuuse varju hunti ootama. Jälle tulnud hunt, vaat-nud kännust magaja otsa, raputanud ennast tulle kuivaks, keda ta sedaviisi ära tahtnud kustutada, ja läinud juba kolmat korda ojasse. Mees ei ole ennast maas julge arvanud olevat ja roninud seepärast kuuse otsa. Kolmat korda tulnud hunt ja raputanud vett kustuva tukkide peale — ja äkitselt karanud ta kannusse hammastega kinni. Selsamal silmapilgul käinud ka püssipauk, ja. hunt langenud, kand lõuge vahel, uperpalli.
H I 2, 472 (6) < Äksi khk. — Karl Blaubrik (1889).
2) Olin üksinda õitses: teine poiss jäi tulemata. Alati ei old õitsilisi palju: mõned söötsivad sügise poole obuseid kodu lähemal. Teen tule üles ja ootan seltsimeest tulema. See koht oli mõisa suure metsa ääres, seal oli mõisa laan ja seal asus unta. Kes undi maha lasi ja kõrvad mõisa viis, sai selle eest 5 rbl. See oli undi pearaha. Jäin tule ääre tukkuma ja uinusin magama. Ärkan üles: tuli kustund, ei old süttki näha. Tegin uuest tule ülesse. Ei jäänd ise enam tule ääre, tõstin ühe jämeda paku oma asemel tule ääre püsti. Ise jäin pisut kaugemalle ootama, mis sest tuleb. Püss oli mul kaasas. See oli tulelukuga, eestotsast laaditi püssirohu ja tinakuulidega. Taga oli silindri peal “kukk” tulekiviga, mis lõi sädeme püssirohusse. Püss oli mul käes. Ootasin umbes pool tundi, ilmus sinna loom, aga ei tuld järsku kohe tule ääre, läks veekraavi juure, tegi enese üleni märjaks ja läks tuld kustutama. Ta läks tule peale ja raputas ja tahtis tuld kustutada, aga ei jõudand korraga tuld kustutada. Siis sai vihaseks ja jooksis vihaga paku kallale ja akkas seda närima. Tema pojad olid seal ligidal metsas. Selle aja sees mina püssiga lasin ja trehvasin anda surmava matsu. Läksin ettevaatlikult tule juure, vaatasin, et oli unt. Lõikasin noaga kõrvad maha, ja isa viis kõrvad ja 5 undi-poega mõisa ärrale ja sai 8 rubla.
ERA II 272, 58/9 (4) < Haljala khk., Aaspere v. < Põltsamaa khk. — J. A. Reepärg < Paul Pärismaa, s. 1873 (1940).