Vanade inimeste suust teame meie seda ja teist hundi lugu. Meie kuulsime lapsepõlves lustiga neid lugusid, kuda hunt karja kallale tulnud, lamba ehk kitse võtnud ja siis temaga plehku pannud, kuda siis karjutud ja koerad teda taga ajanud ja sarnatseid; meie ei pannud tähelegi, et see läbi lamba või kitse omanikule kahju sündis, — nii suur rõem on lapsel hundi kurja teu luost, mis temal koguni kena lugu on. Alles vanana paistab meile kahju neist lugudest välja ja haledus võtab aset. Mis meie kahjust, mis hundid teinud on, vanemate inimeste suust teame, need on üksikud kahjud. Aga vaatame, mis suurt kahju, koledat kahju meile teadused näitavad, mis sell ajal kirja pandi, kui meie aegsed vanad inimesed lapsed olivad. Ajaluo kandidaat Arnold Hasselblatt, Tartu Saksa lehe (“Neue Dörptsche Zeitung'i”) kaastoimetaja, on huntide ajaluost ja nende kurjadest. hirmsatest tegudest meie Liivimaal kirjutusi avaldanud, 1) mis tarvis tema kõik iganes saadaval olevad teadused ajakirjadest, raamatutest, kirikuraamatutest, kohtuaktidest ja n. ed. suure hoolega kokku on korjanud. Sellest väga õpetlikust uurimisest annan esiotsa mõned pea summad. Liivimaa kuberneeri härra käsu peale antsivad nüid 62 aasta eest kõik Liivimaa sillakohtud ehk maakohtud huntidest ära söödud loomade arvud kuberneerile ülesse. Nende ammetlikkude aruannete järele olivad 1-mesest Novembrist 1822 kuni 1-seni Novembrini 1823 hundid Liivimaal ära söönud: 1841 hobust, 1243 varssa, 1807 sarv-elajast, 737 vasikat, 15908 lammast, 2728 kitse, 4190 siga, 312 põrsast, 673 hani, 703 koera — kõik kokku 30 142 looma. See teeb, selleaegsete hindade järele raha peale arvatud, 359220 rubla banko välja. Ja see kahju sündis kõik paljalt ühel ainsamal aastal! Kisendav häda ja õnnetus!
Aga nüid kaheksa aasta eest, see on aastal 1877, oli Liivimaa sillakohtude poolest kubermangu valitsusele ülesse antud koduloomade summa, mis hundid nimetatud aastal ära hävitanud on, üksnes 1159 looma. See kahju raha peale arvatud teeb välja; 4315 rubla hõbedat. Aastal 1877 oli see järele huntidest sünnitud kahju ligi 205 000 rubla vähem, ehk teisite üelda, 40 korda vähem kui umbes 50 aasta eest. Kust see tuleb? — Huntide hävitamisest, mida 50-ne aasta jooksul mõisnikud ja talupojad ühel nõuul ja jõuul toimetasivad. Jah, hea meelega võime selle ühendatud mehise töö peale tagasi vaadata. — Riigi valitsuse poolt antud seadluste järele hakati, hädast aetud, armetumal kombel huntisi tapma ja hundi poegi otsima. Et see hävitamise töö mehiselt sai ette võetud ja korda saadetud, selle eest tuleb nimelt kadunud kirikuõpetajat Otto Vilhelm Masing'it tänada, seda sama meest, keda meie Eestlased tema kirjatööde pärast nii väga tähtsaks piame, kelle nime meie suure auustusega nimetame. Vaatame, mis Masing oma “Ma rahva Näddala-Lehes”, mis koguni haruldaseks raamatuks saanud, kellest meie sellepärast mitmesugusid tähtsamaid tükkisid oma lugejatele pakume, huntidest ja nendest sünnitatud kahjust kirjutab ja kudas tema inimesi õpetab ja äratab, neist elukatest lahti saada. Ma kirjutan seda nõnda sama ära, nii kui Masing oma kaunil kombel kirjutanud muud kui kirja viisi muudan nõnda nimetatud vanast kirjaviisist uude. Võtame esite need kohad Masingi “Näddala Lehest” välja, mis huntide inimeste murdmisest teadusi toovad ja meid iseäranis imestama panevad. Masing kirjutab 15-mal Mail 1821 nõnda:
Et hunt kui kiskjas metsaline, meie maal palju kahju teeb, seda kõige vähemki teab, ja mälestame seda igaüks, et neliteistkümmend aastad teed 2) hundid Tartumaal, Tõrma, Laiuse, Palamuse ja Eekse kihelkonnas, poole aastaga, kuida kubermangu kirjad seda tõeks tunnistavad, peäle viiskümmend inimest äramurdnud ja ärasöönud. Et kahju ja kartust vähendada, anti sell ajal kubermangu poolest käsku; et sest ajast, iga aasta viietõistkümnemal Mai kuu pääval, hundi pesasid pidi õtsitama ja hundi poegi tapetama. Se oli üks armunõuu, et seda käsku anti; ja oleks sellest palju head saanud tulema, kui seda tänini oleks täidetud. Aga mis aitavad kõige paremad käsud, kui seda õiged käsu täitmist ep ole? Mineval aastal on meie kubermangus siin ja seal, metsaliste poolest palju kahju sündinud. Kui seda juhtub, siis on kisa suur, et mets liiga teeb. Aga kelle süüks seda anda, kas metsa, vai inimeste? Hundi sugu ei saa inimesed maa pealt ära hävitada ega taha Jummalgi seda, aga kui tema nenda sigib, et pakki teeb, siis on tarvis teda vähendada — mis paremaste ei või sündida, kui nenda, kuida seda kubermangu poolest kästud; et hundi pesasid ülesõtsida ja poegi äratappa. Seda nüüd küll tänavoodegi, nenda kuida muist1) igal ajal otse silmakirjaks; sest et selle suure maa seest, üheksa kümme üheksa kihelkonna pealt, kuida raamatud tunnistavad, mis kihelkonna vöörmöndri härrad kubermangu läkitanud, mitte enam pole leitud, kui aga 85 hundi poega. See on ime! — nenda ei saa siis kihelkonna peale ei veel tervetki hundi poega arvata. Kuida sest asjast arvata? — Kuida muidu, kui et tuleb õtsekohe ütelda: Lihvlandimaa talurahvas ei mõista veel mitte senest lugu pidada, mis tema sigivaks kasuks võiks olla. Seda on küll teada, kuida muist kõigis kihelkondades hundi pesasid õtsitakse: poisikesed ja vaimu-tüdrukukesed lähevad natikest maad metsa; hurjutavad, kisendavad ja karjuvad; aga mehed lähevad kõrtsi piipu põletama. Sündis veel mullu kevade El[ist]vere vallas, et hundiajajad ees, ja hundid taga käisid ja varse, lambaid ja kesikuid ära viisid. Kui lugu nenda, siis ei või seesugusest hundiajamisest ei seda vähemadki kasu ega head olla..."
Masingi maenitsused ei jäänud mitte asjata, sõda huntide vastu hakkas pia elavamaks minema, kasvas nii vägevaks, et hundi häda aastakümnete jooksul ära kautas. Tema tõi sagedaste kurbe ja koledaid sõnumeid lugejatele huntide tegudest, nagu meie aja nädala lehed hobuste varastest, ja tema sõnumed mõjusivad. Neist sõnumetest avaldame mõned, Räppinast kirjutatakse aastal 1821 "Ma rahva Näddala-Lehele":
"Meie mõisa piiris oli mullu sügise üks väga kuri hunt, kes kõige enamist inimese liha peale himuline oli, ja sellepärast inimest vahtis ja tagakiusas. Viis siis ka ükskord ühe lapsukese ära ega jätnud temast muud järele kui kaks sõrmekest. Tõine kõrd juhtusid talu rahvas põllul leikuse töel olema, ja oli seal ka üks kuue aastane lapsukene oma vanemitega; hunt tuli ja viis sealsamas paigas isa ja ema silmi ees lapsukest ja murdis teda ära; õmmetige, et inimesed kõigilt poolt peale tormasid, ei saanud tema teda hoopis ärasüüa.
Seesama kurjategija läks Moisekaste 2) valda, Põlva kihelkonda, ja hakkas ühe naese peale, kes kaera oli leikumas. Inimene oli aina üksi ega muud temal käes kui sirp. Kui siis kiskjas peale tuli, lõi naene sirbiga vastu, ja juhatas Jumal hoopi nenda, et sirp sügavaste hundi silma läks, ja tema silma põhja luusse kinni jäi. Rabeles ja hulus siis kurjategija suure valu perast ja hoidis naene sirpi kõvaste kinni. Viimaks tuli sirp silmast välja, ja oli hoopis kruuvi väänetud: hunt läks pisut maad eemale; heitis puu alla ja hulus hirmsaste oma suure valu pärast ega jõudnud enam kuhugi; tulid siis inimesed, ja tapsid teda ära. Sirpi, mis hunt rabelemisega omas silmas kruiks väänud, hoietakse Moisekaste mõisas, ja näidatakse iga ühele, kes seda tahab näha saada."
Aastal 1823 (5-mal Augustil) kirjutatakse Võru linnast "Ma Rahva Nädala-Lehele":
"Tunaeile anti Põlva kihelkonnast, Moisekaste mõisast Maakohtu seda teada, et hunt seal vallas kaks last ärasöönud; tõine oli aastane, tõine viie aastane olnud. Eile saadeti jälle Räppina mõisast sõnumid, et hundid, Ruusa väljal, kolm last vanemite silmi nähes ära viinud. Ajasid inimesed kurjategijaid küll hurjutes taga, õmme-tigi ei saanud enam kui üht last kätte, aga oli seegi jo surnuks tehtud. On seal hundid, kes vana rahva peale katsund tulla, need olid õnneks saanud ärahirmu-tada. Maakohtu poolest on nüüd käsku anutud, et kõhe hundi ajanust piab olema: aga sest nõuust ei saa muud tulema, kui seda, et metsalisi tõise kohta aetakse sedasama kurja tegema. Hunt, kui tema ükskord inimese liha mekkind, saab nenda maiaks ja himmuliseks selle peale, et seda alati ihkab saada.'
Selle teatuse järele annab õnnis Masing jällegi head nõuu ja õpetusi huntide ajamise kohta.
1) pia-aegu
2) Moisekatsi
1) Baltische Wochenschrift. Band XXIX, Heft 8.
2) Aastal 1807 või 1808.
EKnS, Weske II, M 28, v. 3, 1/10 < Mihkel Veske (1885). Trükis vt. “Oma “Maa” II (1885), 55/6.