l) Vanal ajal, kui metsad kõik räbästikka täis olli ja palju huntisid metsas elutsesid, siis püüdsid kütid neid mitmel moel surmata. Üks surmamisemoe olli: viis kütti panid obu ree ette ja panid seapõrsa kotti ja panid ree peale ja tegid ühe õlenustaku ja keitsid nööri otsa ja panid teise nööri otsa ree külge kinni. Ja siis hakkas sõit metsu mööda: üks röögitas siga, üks aie obust, kolm ootasid, kõigil püssiotsad õletusti pääl. Mõnikord on terve tosin huntisid tusti selga jooksnud. Sel moel on neid heasti ärä surmatud.
Ja teine surm oli: mõni surnud loom kihvtiti ärä; kes sedä raibet sei, see suri senna ligistikku ärä. Kolmas surmamisekoht: kaevati auk maa sisse ja panti post püsti, senna ani korviga otsa, ja puistati õled augu peale. Kui ani korvis kaagutab, hunt jookseb korvi kallale ja kukub auku, on käes.
Neljäs surm: hundiaed, kolmekordne, ümärgused nagu karassilla-sõit; üks kord on tühi (keskpaikas), teise korra sees on lammas ja kolmanda korra sisse tuleb hunt väräjast sisse lammast ärä neelama. Hundiväräja on poekuli lahti. Kui hunt väräjast sisse jookseb, siis lammas hakkab hunti kartes jooksma, hunt taga järele oma ringi sees. Hunt jooksu peal puudub väräja külge, nii kukub väräja kinni, — onegi hunt lõksus.
Ja ööajal tapeti neid surnud loomade juurest mõned maha. Ja mõnest aiaaukust on nemad läbi käinud, senna olema silmusega nöörid pantud ja säält on neid äräpoodult kätte saadud. Püüdjale on ülemuse poolt viis pankurublat kähe hundikõrva eest makstud; nahk müü, kellele ise tahad ärä.
Rebased püütud raudadega kinni ja on söödä juurest püssiga maha lastud. Saarmad on ka raudadega kinni jõest püütud ja mägrad on ka uru suu peal raudadega kinni püütud. Ja tedred on nemad silmusnööriga kinni püüdnud ja nurmkanad on nema meelitanud laudide alla, sealt olema mõnekorra kõik pesatäie ühekorraga kätte saanud. Ja jänesed on nemad sööda juure meelitanud ja on neid ööajal püssiga maha. põmmutan. Mõtusid on nema, kui mõtus laulab, siis mees jookseb, siis on mõtuse silmad kinni. Ükskord on kütt jooksnud, on õige sügäv veeauk ees olnud; mees jooksnud üle pea veeauku sisse; teine on väljä peastnud.
E 48118/9 (2) < Pärnu khk. — A. Karu (1912).
2) Oma noores põlves (rääkis vana A. Kopamees) olin Patkaste mõisas karjapoisiks. Lasksime kevadel karja esimist peeva metsa. Oli tegemist, et joudsin härjad pusklemisest üksteisest eemale hoida ja karja koos pidada. Õhtu eel kuulsin metsas härja röögadust. Leidsin metsast härja maas pikali, — hunt oli tal kõri läbi närinud. Olin üksi; muud nõu es olnud, aesin karja mõisa ja reekisin parunile õnnedusest.
Parun võttis ühe mõisasulase, püssi ja kihikarbi ühes, nii läksime kolmekeisi metsa, kus härg murtud oli. Parun laadis püssi. Püssiroud oli keervitsa ja suure ouguga. Sidus püssi puu külge kinni ja tõmbas kougelt nööriga lipudist. Küll oli seel ouku, ja oli ka pouku. Härjanaha vahele toppisime kihi, ja parun käskis mind alati vaatamas käia: kui hunt on härga veel söönud, siis peab ta seelt ligidalt surnult leitama. Teisa peeva nägin, hunt oli poole härjakaala ee söönd, küll otsisin hunti, aga ei leidnud. Teisa nädali leidis üks vallamees poole versta kauguselt härjaraipe juurest surnud hundi. Peelimisest külgest sai parun kasugakrae, aga pool, mis vastu maad, oli naha karv peelt ära repedand.
ERA II 201, 524 (2) < Karja khk. — Mihkel Männik < Andres Kopamees (1938).
3) Hunte püüti vanasti aukudega. Augud olid alt laiemad ja pealt kitsamad, umbes kaks sülda sügavad. Auk olnud kerge prahiga pealt kaetud. Aga üle augu olnud puu ja puu pääl sööt. Ka olnud kaks puud risti üle augu ja risti kohal sööt. Kui hunt sööma läks, kukkus sisse.
ERA II 36, 421 (21) < Pilistvere khk., Imavere v., Jalametsa k. — Richard Viidebaum < Mart Rets, 77 a. (1931).
4) Vanal ajal, kui hunta palju oli, saivad tapetud hundikehad teistele huntidele söödaks suitsus kuivatatud. Ühes peres rippus parajaste hundisink lae all, kui mustlased senna ööseks jäivad. Need palusivad: “Kulla pai peremees, luba natuke ketse mekkida!” — sest nad pidasivad hunti kitseks. Luba saivad ka.
H II 40, 831 (14) — Ambla khk. — M. Neumann (1893).
5) Üts mõtsavaht läks mõtsa, säläh oll püss ja käeh vits. Mõtsah näkk, et soe magasi. Mõtsavaht mõtõl, et ma aja nää üles ja lasõ sis. Et soe üles tulõsi, leie vitsaga sutõlõ. Noo kargsi üles, lasksõva käpa pääle sitta, vissiva tooga mõtsavahilõ vasta näko. Nikakuni ku mõtsavaht umma näo är puhast, olli soe lännu.
ERA II 121, 531 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. — Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936).
Hundijahist vt. veel nr. 191 jj., 202 jj., 230:8.
Kõnekäänust “hädas nagu hunt aianurgas” vt. O. Loorits. Ununevast kultuurimiljööst (ERA T 12, 1940), 33—35.