l) Martus olnd üks vanapoiss, see olnd kange viiulimees, Ta olnd linnas ja akand sealt kodu minema. Öösi olnd kangesti pime ka. Läind Viimsi mõisast läbi. Viimsi määst alla minnes tuleb paks kuusemets ja tee läheb kaheks, üks ots viib Leppneeme külasse, aga ta keerand kõrva Rohiküla poole. Seal ta eksind metsa ära, ei põle välja saand. Ühekorraga suurde auku karsumdi! Viimsi valla mehed kaevand senna undiaugu, ja sinna sisse ta kukkuski. Aga unt olnd ennem juba sees. Siis oli nisuke va undine aeg. Nii kui ta kukkund undile peale, nii unt akand urisema kangesti. Mehel erm, et nüid ta mind murrab. Aga mehel olnd omakohta onne ka, viiul jäänd terveks. Mees mõtelnd, et väljapääs on võimatu, katsume viiuliga. Nõnna kut akand viiulit tõmmama, unt akand ulguma, põle mehega tegemist teindki enam. Sedasi vältand viiulimäng kuni umikuni ja undi ulgumine ka. Mehe käsi on küll ära väsind, aga nii kui mäng seisma jäänd, unt kohe ärisema: mängi edasi! Mehe käsi olnd umingu paistetand selle mänguga.
Teised mehed umiku oma saaki auku vaatama ja kuulnd eemalt juba, mis asi see on; seal on undi joru ja peent kriuksu ka. Läind augu ääre ja vaadand salaja sisse, mis asi seal täna ometi on. Vanapoiss mängind kükakil viiulit teises ääres ja unt teises ääres laulab seltsis. Mehed mõteind, mis teha, kumba sa ennem välja võtad. Pidand niisuguse nõu valmis, et anname köie alla ja tõmmame mehe ennem välla, Lasknd köieotsa alla ja ütelnd, et mees sidugu see omale ümmere ja siis tõmmavad ta välla. Mees sidund omale köie ümmere, ja akand ülesse võtma august, kui unt krapsti kinni, ei lase välja. Vat undil on üheksma mehe mõistus ja ühe mehe jõud.
See ei aita, mees lastud tagasi auku. Mehel muud kui jälle uuesti viiulit mängima ja unt seltsis laulma. Siis mehed lasknd kahest püssist korraga undi maha ja tõmmand ta august välja ja mehe ka. Siis nad olnd rõõmsad ja tõmmand kohe partsti undinaha maha ja viind kõrtsu. Mehed joond liiku ja viiulimees mängind.
ERA II 254, 453/5 (l) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kiivra k. — Enda Ennist < Andrus Remmel, s. 1870 (1939).
2) Vanarahvas tõendab, et kui üks huntidest oma murtud looma verest kokku jääb ehk kriimustavad ise kusagilt, siis teised hundid kiskuda selle oma seltsimehe soe puruks ja söövat armutult ära. Sellepärast susi igakordse oma murdmisetöö järele puhastavat endid piinlikult.
Kord kukkunud üks oina või põrssa munalõikaja mees kojuminekul soehauda. Tal olnud palgaks antud põrsa- või oinamunadest, mis tavaliselt ruunajal palgaks antud, “munakott” seljas. Hunt olnud juba enne munalõikajat hauas ees. Kohe haistnud näljane, juba tükk aega vangistusehädas susi toorest verelõhna ja murnud ~ söönud munalõikaja tükkis ühes lõigatud loomamunadega nahka.
ERA II 180, 521 (8) < Karula khk., Karula v., Väheru k. — August Vallner < Juhan Vallner, 93 a. ja Mari Vallner, 79 a. (1938).